KATTEVILJELUS

(01.05.2007)

Eelised. Looduspärase viljeluse alustamiseks on kõige kergem ja lihtsam võimalus katteviljelus, mis vabastab väetiste hankimisest ja võimaldab vähese vaevaga saada väikeselt maa-alalt hea saagi.

Kasutades katteviljelust ei ole tarvis maad kaevata, rohida, kõblata ega kasta. Tarvis on ainult külvata, istutada, harvendada ja saaki koristada. Labida ja hargiga on rohukamarat raske kaevata, seda on vaja teha puude ja põõsaste istutamisel, aiamaad sel viisil üles harida on liiga vaevarikas. Traktoritöö on kallis, aga see on vajalik ainult esimesel kevadel ja kui vilja ei kasvata, siis sellest piisab. Täisväärtusliku saagi saamiseks on vajalik looduspärane viljelus, mida tänapäeva tingimustes peetakse liiga tülikaks, sest kunstväetisi ja taimekaitsemürke on lihtne põllule laiali puistata, aga kahjuks tuleb need pärast ka koos saagiga ära süüa.

Kattematerjal. Kõigi ärajäävate tööde asemele tuleb üks uus töö – osta, hankida või koguda orgaanilist kattematerjali ning katta sellega puude ja põõsaste alused ning peenramaa. Puude ja põõsaste aluste katmine on aianduses ammu tuntud, kuid seda kasutatakse vähe.

Katteks sobivad mitmesugused orgaanilised materjalid, mis ei sisalda mürke ja kahjulikke aineid: õled, heinad, umbrohud, puulehed, aedviljapealsed, tormiga kaldaleuhutud merevetikad ja roopraht, taimed kinnikasvama hakkavatest veekogudest; ka hein ja kõrged umbrohud põlluservadelt, kraavide kallastelt, mitte aga suurte teede äärest, kus saastet on palju. Kõrged umbrohud põldudelt ja põlluservadelt õitsemise alguseni on hea kattematerjal ja neid pole eriti raske koguda, kuid vältida tuleb seemnetega umbrohte. Neid kogudes oleme teinud kahekordselt kasuliku töö, pidurdanud umbrohu levikut ja varunud orgaanilist katet aiamaale. Ainult et umbrohu niitmisega ei tohi hilineda, õitseval umbrohul võivad seemned järelvalmida. Autos võivad alati varuks olla mõned suured kotid, mida võib täita vähese liiklusega tee ääres märgatud juhusliku orgaanilise materjaliga: mahakukkunud heinapall, kartulikuhja katteks olnud õled jm. Kui materjal ei sobi katteks, siis kõlbab see komposteerimiseks. Kevadel on loomapidajatel sageli eelmise aasta heinu ja õlgi järel. Kui heinad on riknenud, ei kõlba need enam loomasöödaks, sobivad aga hästi peenramaa katteks.

 Katteviljeluse toime. Katteviljelus muudab maa viljakamaks, vihmaussid toituvad kattematerjalist, see muutub huumuseks ja sügiseks on kattest vähe järele jäänud kui lisa ei panda. Piisavalt paksu katte all püsib maa niiske ja ka umbrohud ei saa kasvama hakata. Katte paksust tuleb suurendada vastavalt sellele, kuidas taimed kasvavad ja kattekiht väheneb. Kui on märgata üksikute umbrohtude läbikasvamist, tuleb katet lisada. Talvel hoiab kattekiht maapinna tavalisest kauem sooja ja mikroorganismid ning vihmaussid saavad seal kauem tegutseda ja mulda huumusega rikastada.

Sügisel. Katteviljelusega tuleks alustada sügisel. Peenramaa katta 15...20 cm paksuse kattekihiga. Kevadiseks külviajaks on maa siis parajalt niiske ja pehme, seal on rohkesti vihmausse. Terve talve jooksul on neil olnud võimalik katte all töötada. Vihmaussid teevad meie eest ära kaevamistöö, kobestades mulda, ja töötlevad kattekihti huumuseks.

Kevadel. Kui meil on sügisel katte alla pandud juba kasutusel olnud peenramaa, siis eemaldame katte vaid külvirea kohalt ja külvame seemne mulda. Katame selle õhukese niiske mullaga ja raputame peale õhukese kihi heinaprahti, et muld ei kuivaks. Kui panime sügisel katte alla heinamaa või söötis maa, siis tuleb kevadel kate eemaldada ja pehmeks muutunud maakamar hargiga läbi kaevata ning rohujuured eemaldada, et orashein jt umbrohujuured ei muutuks tülikaks. Katte all talve läbi seisnud maad on kerge kaevata. Kui katteviljelusega tuleb alustada kevadel ja meid ootab söötis maa, siis on ainus võimalus kasutada katteviljelust kartulikasvatuseks ja ülejäänud maa tuleks traktoriga künda, mättad purustada ja põllult hunnikusse koguda ning kompostiks teha.

Katteviljelust saame kasutada ka küntud maa korral. Kui meil on küntud maa, siis peame kohe külvama, et muld ei kuivaks ja seeme saaks niiskes mullas idaneda. Kevadel on vihma vähe ja külvata tuleb siis, kui muld on parajalt soe ja niiskust mullas piisavalt. Aedvilja külvamiseks märgime nööriga ära külvirea koha (kõige sobivam on külv kahes kõrvutiolevas pikas reas või laias külviribas (6...7 cm - sobib porgandile)). Vagusid ei ole vaja, sest muldamist ei toimu ja vao hari kuivab kiiremini kui vao põhi. Külvame tasasele maale parajate vahedega, et taimedel oleks ruumi kasvada ja aednikul võimalus taimede hooldamiseks ridade vahel liikuda. Enne külvi katame käiguvahe u 10 cm paksuselt kattematerjaliga, külvame seemne ja katame järgmise käiguvahe ning puistame seemne peale õhukese kihi heinapuru, millest taim suudab läbi kasvada, kuid mis hoiab mulla niiskust. On hea kui seemne kate erineb põhilisest kattematerjalist oma peensuselt aga ka värvilt – sobivad peenestatud hein või roopraht. Saepuru ei kõlba (ei sobi igale taimeliigile), samuti tammelehed (happelise jäägiga). Külvidevaheline kattekiht peab olema piisava paksusega, et umbrohud ei saaks võimutseda ja muld ei kuivaks.

Osa kevadel traktoriga haritud maast, mida hakkame kasutama alles kesksuvel, kui on sobiv aeg külvata naerist ja musta rõigast talviseks tarbimiseks, katame kohe pärast kündi kattematerjaliga, et muld oleks kesksuvel kattekihi all ikka veel piisavalt niiske.

Kui taimed on tärganud, tuleb kate lükata tihedalt taimede ümber ja vajaduse korral lisada katet käiguvahedes. Maapirni taimede ümber ei tohi kattematerjali panna, sest maapirnis tekitab see mädanikku.

Kevadine kartulipanek söötis kündmata maale. Kui söötis maa või heinamaa on ainus võimalus kevadel aiatööga alustada, siis ei maksa meelt heita, kartulit saab ikka kasvatada. Oluline on hea kartulisort. Seemneks sobivad ’Adretta’, ’Sinaeda’, ’Väike verev’ ja ’Läti kollane’. Viimastel aastakümnetel levinud sordid on intensiivviljeluse jaoks. Kartulid laduda nööri järgi heinamaa peale ritta parajate kasvuvahedega (16...18 cm). Kartuli suurus on oluline, aga kui parajat seemnekartulit (läbimõõduga u 6 cm) ei ole, siis panna kasvama väiksemad ja tihedamalt või lõigata suuremad kaheks või kolmeks nii, et silmad oleksid küljes. Kartuliridade vaheks jätta tavaline kartuliridade laius (u 25 cm), et vajaduse korral saaks ridade vahel liikuda. Kui kattematerjaliks on kuivad heinad või õled, siis on vaja kartulite peale panna natuke mulda, mida võib saada mutihunnikutest kui mujalt võtta ei ole, või katta kartulid poolkõdunenud märgade heinte või õlgedega. Kasvamise algul vajab kartul niiskust. Kattekihi paksus kartulitel võib olla 20...30 cm olenevalt kartulite suurusest. Heinad ei tohi olla suurte tihedate lahmakatena, sest kartul ei suuda sealt läbi tungida. Vahetult kartuli kohal olev kattekiht võiks olla pisut õhem ja hõredam. Kartuli tärkamise ajal peaks teda abistama, et heinte takistustest mööda pääseda. Kui just lauspõuda ei ole, siis võivad kartulid sügiseni rahulikult kasvada, ei ole vaja rohida ega kasta. Sügisel tuleb vaid puhtad kartulid katte alt ära korjata ja saak keldrisse viia.

Visade umbrohtude korral. Kui põllu- või aiamaal kasvavad ohakad, orashein, koerputked või mõned teised eriti visad juurumbrohud, siis kasvavad need kattest läbi ning need tuleb lihtsalt kord nädalas ära kitkuda, kuni nad kaovad. Maa, kus kasvab palju ohakaid ja koerputki on negatiivse väljaga maa ega sobi aedvilja kasvatamiseks. Kui neid taimi esineb siin-seal üksikuid, siis tuleb ikka ja jälle nende pealsed kõrvaldada kuni nad välja surevad.

Hallade korral. Katteviljelus võimaldab vähese vaevaga taimi hallade eest kaitsta – külmaõrnad taimed kaetakse õhtul heinte või õlgedega, hommikul on neid kerge eemaldada. Tuleb ainult heinu varuks panna sinna, kus katet vaja läheb.

Puude ja põõsaste puhul võib samuti kasutada katteviljelust. Puude ja põõsaste alused katke värskelt niidetud rohuga. Aiast niidetud rohi sobib selleks hästi. Kui sellest ei jätku, siis otsige lisa mujalt.