4. jätk UUDISKIKRJAS olevale tekstile

 "ÖKOLOOGILINE MAJANDUS MAAL"

 

Viimastel aastakümnetel levinud mõningate maasikasortide toiteväärtus ja võnkesagedus on toodud ära tabelis 3.2.

Tabel 3.2.

Marjasordid ja saagi totiteväärtus

 

Toiteväär­tus, %

Võnkesa­ge­dus, Hz

Märkused

Maasikasort

 

 

 

Metsmaasikas

100

1016

Looduslik

Polli maasikas

90

1015

Aretatud metsmaasikast

SengaSengana

90

1015

Põhisort

Festivalnaja

30

109

Põhisort

Talisman

30

109

Põhisort

 

Aretatud marjasordid on veelgi madalama toiteväärtusega kui viljapuusordid. Maasikasortidest on parim SengaSengana. Kui oleks võimalik käia läbi sordiaretuse põllud, leidub võib-olla veel midagi. Musta sõstra sortidest on parim ´Altai varane´, aga see on looduslik, aretatud sortidest ´Moka´ toiteväärtusega 80%, seega küündib inimese jaoks vajaliku toiteväärtuseni.

Väärtusliku punase sõstra sordi (´Lyndelli punane´) leidsin praegu minule kuuluvast taluaiast. Paljundan ainult seda.

Valge sõstra ja karusmarja sordid on saadud sugulastelt ja tuttavatelt ja sordi nimetust ei tea. Vaarikasordid sain küll Pollist, aga need olid numbriga märgitud ja neil ei olnud veel nime.

Sordiaretus on olnud tühi töö. "Selge tühi asi, ütles Koguja, selge tühi asi; kõik on tühi asi. Mis kasu on inimesel kõigest tema vaevast, mis pärast ta vaeva peab nägema siin Päikese all?" (Koguja 1:2-3 Piibliraamat, 1929.)

 

3.2. Ökökoviljapuuaia rajamine

Viljapuuaia rajamisel on soovitav leida sobiv maatüüp viljapuudele, marjapõõsastele, vaarikatele jm. Viljapuudele on sobiv maatüüp rohumaa võnkesagedusega 1011... 1014 Hz, kusjuures õunapuudel on omad eelistused, pirnipuudel teised. Luuviljalised ei sobi ei pirnipuude ega õunapuudega kokku, neil on omad vajadused. Eriti oluline on sobiva maavälja tüübi leidmine, kui mulla viljakus on madal. Taimed saavad siis täiendavalt ära kasutada maavälja energia. Igale puuliigile leidub temale sobiv piirkond. Mõnes kohas  võib mõnele liigile sobiv ala ka puududa. Meie viljapuuaed on laiali kolmel-neljal hektaril. Vahepeal on heinamaatükid, millele pole veel sobivat otstarvet leitud.

Iga puu istutamisel tuleb leida temale sobiv koht parajas kauguses teisest viljapuust. Kontrollida tuleb ka istutuskoha ümbrust, et poole meetri raadiuses ei oleks tugeva negatiivse väljaga ala, mis sunnib puud kaldu kasvama.

Madala mullaviljakuse korral täita istutusauk kohaliku ja kompostmulla seguga 1:1. Normaalse mullaviljakuse korral on maavälja tüüp vähem tähtis, mullaviljakus tagab puude normaalse arengu.

Marjapõõsad eelistava õiemaad võnkesagedusega 1010... 1013 Hz. Istutuskoha määramisel ja istutamisel on nõuded samad,mis viljapuudel.

Vaarikad vajavad rohumaad võnkesagedusega 109... 1010 Hz. Nende nõuded on viljapuudest tagasi­hoid­liku­mad. Nad kasvavad ja kannavad vilja nii positiivse kui ka negatiivse väljaga maa-alal.

Pamplid vajavad rohumaad võnkesagedusega 1011 Hz ja viljakamat mulda.

                                     

3.3. Viljapuude ja marjapõõsaste kasvatamine loomulikes tingimustes

Viljapuude kasvatamist looduslähedastes tingimustes on kirjeldatud järgmiselt. Kuni viljapuude istikud kasvasid uuesti võrsunud metsapuude all, polnud putukate kahjustustest mingit märku. Kui tihe rohupuhmas ja taasvõrsunud puud olid maha lõigatud, muutus maa vähem metsikuks, rohkem viljapuuaia moodi. Alles siis ilmnesid putukate kahjustused. Tähelepanek metsaskäikudest, kus on leidunud õunapuid, ka seal ei ole ussitanud õunu.

Hävitades taimekaitsemürkidega kahjurid, hävitame ka nende looduslikud vaenlased. Viljapuude vahele on kasulik istutada kuldvihm. See taim meeldib lehetäidele, kes nende lehtedest toituvad ja hakkavad kiiresti paljunema. Lepatriinud toituvad lehetäidest ja varsti hakkab ka nende arvukus suurenema. Kui nad on kõik lehetäid ära söönud, hakkavad nad toituma kahjurputukatest nagu lestad, kilptäid jt.

Viljapuid ei tohi lõigata madalaks ja laiaks, et oleks kergem saaki koristada. Võrad peaksid kasvama vabalt ja omandama loomuliku kuju. Kõige parem on lasta viljapuul kasvada oma loomuliku vormi järgi. Puu on viljakas ja oksi ei ole vaja lõigata.

Tavalised viljapuuaia "kahjurid" on mardikad, kes omavad looduslikke vaenlasi. Viljapuid ei ole vaja pritsida. Seal, kus on pritsitud, on kahjustused suuremad.

Enamus istutatud puid on juba puukoolis lõigatud või on nende juuri vigastatud enne ümberistutamist viljapuuaeda, mis teeb okste lõikamise algusest peale vajalikuks. Puuviljade kasvatamine ilma okste lõikamiseta, väetamiseta ja taimekaitseta, on võimalik ainult looduslikus keskkonnas.

Kasulik puu aias on  robiinia (valge akaatsia). See ei kaitse küll teisi viljapuid vaenlaste eest, kuid tal on mügarbakterid, ta väetab mulda. Tema õied meelitavad ligi mesilasi. Kui 0,1 hektaril on istutatud 6–10 puud, siis paraneb muld sügavamalt. Tasuks külvata puude alla valge ristiku ja lutserni seemnete segu. Võiks külvata ka daikoni seemneid, mille juured lähevad sügavale, lisades orgaanilist materjali ja avades kanaleid õhu ja vee ringluseks. Ta uueneb kiiresti isekülvi teel.

Mullaviljakuse tõstmiseks võiks istutada viljapuuaia piirile lõhislehist leppa või harilikku halli leppa. Nende ümbruses on õunapuud aias viljakad. Samuti on pamplid suuri marju täis. Kui muld aias viljakamaks muutub, hakkavad umbrohud tagasi tulema. Mõne aasta pärast kaob ristik umbrohu sisse, siis tuleb uuesti külvata valget ristikut. Aastatega muutub muld huumusrikkamaks ja seal on palju vihmausse. Ei ole vaja viljapuid väetada ega puudealust mulda kobestada. Suvel tuleb vikatiga niita viljapuude all kasvavaid umbrohte, kibuvitsu ja juurevõsusid.

Orgaanilist materjali ei tohi põletada. Kevadel riisutakse aias lehed ja kogutakse hunnikusse kuivanud oksad ning põletatakse. Sellisest halvast harjumusest tuleb loobuda, sest nii hävitatakse mullaviljakuseks vajalik orgaaniline materjal. Luuviljalised: kirsid, ploomid ja kreegid vajavad puidukomposti. Kuivanud peenemad puuoksad ja ka viljapuude lõikamisel tekkinud ja põõsaste harvendamisel saadud oksad, vaarikate vanad varred ja võsa kraavidest koguda hoonetest kaugemal hunnikusse ja lasta neil kuivada, et nad kergesti puruneksid. Oksad, mida tavaliselt kütteks ei kasutata, on sobivad kompostiks. Purustatud kuivad oksad puistata umbes 10 cm paksuse kihina mahamärgitud kompostiplatsile, katta peente toorete okstega läbimõõduga kuni 2 cm – see on nagu armatuurvõrgustik, mis ei lase kompostil kokku vajuda, kompost on piisavalt õhuline komposteerimisprotsesside toimumiseks. Toorete okste peale puistame niipalju vanu heinu, kui on vajalik tasandamiseks. Seejärel võib jälle oksaprahi kihi lisada. Sellise komposti valmimiseks kulub 2–5 aastat, olenavalt puiduprahi vanusest. Kuna see kompost on määratud luuviljalistele, siis luuviljaliste oksi ei tohi selle komposti valmistamiseks kasutada, sest neis ei ole toitaineid luuviljaliste jaoks.

 Valmis kompost puistata luuviljaliste võra piirile, sinna kus asuvad tema narmasjuured. Ringi laius peaks olema umbes 70 cm ja kihi paksus selline, et pinnas ei paista. Ring ulatub u 35 cm võra piirist väljapoole ja sama palju sissepoole.

Vaarikad vajavad hooldamist. Sügisel septembris lõigata ära puitumata ladvad, need ei ole viljakandmiseks veel täiskasvanud. Vanu varsi ei või ära koristada sügisel, sest need kaitsevad noori võrseid talvise lumekoorma ja tugevate tuulte eest. Vanad varred lõigata ära varakevadel ja kasutada puidukomposti valmistamiseks. Vaarikate alla ei ole neid mõtet jätta, neis ei ole toitaineid vaarikate jaoks. Kevadel eemaldada ka nõrgad võsud ja puhastada saagi koristamiseks vajalikud rajad. Vaarikatele on vajalikud toitained haavaokstes. Vaarikate alla laotada peenemaid haavaoksi läbimõõduga alla 2 cm, katta oksad puulehtedega. Vaarikaistandikku ilmuvad tavaliselt kõrvenõgesed, millega võideldakse. Pole mõtet kõrvenõgestega tülitseda, sest vaarika ja nõgese kooslus on vaarikale kasulik. Enne saagi koristamist lõigata nõgesed maha.

Marjapõõsaste istutamisel tuleb kaevata paras auk ja kui muld on väheviljakas, asendada pool mullast kompostmullaga. Noored, 1–3 aasta vanused marjapõõsad vajavad väetamist. Karusmarjapõõsastele sobivad väetiseks lepaoksad läbimõõduga alla 2 cm, need panna põõsa ümber võrast laiemalt ja katta riisutud puulehtedega. Punane ja valge sõstar tahavad väetiseks rooprahti – panna põõsa okste alla u 10–15 cm paksuselt. Vanemad marjapõõsad vajavad noorendamist, eemaldada kuivanud oksad ja vanad jämedad harud, et noored saaksid areneda, vähendada noorte võsuda arvu, et ei läheks liiga tihedaks. Pärast noorendamist tuleks ka vanu põõsaid väetada samal viisil kui noori.

 

4. Inimene, mets ja ökoloogia

Mets on vaesemehe kasukas. Lagedal tuule käes on külm, jõuad metsa, tunned, et on palju soojem.

Hiidlase käest küsiti: mis teeb kuningas jõululaupäeva õhtul? Mees kratsis kukalt ja ütles: sööb sularasi ja magab kahe kasuka vahel. Hiidlase jaoks oli see kõige parem, mida võis tahta. Kasukat hindan ka mina. Kui tuba on hommikul külm, siis teen harjutusi, et vereringe läheks käima, saab sooja, panen poolkasuka selga ja teise kasuka ümber jalgade, siis võib hakata kirjatööd tegema. Õhtul panen aga kasukad tekile lisaks, siis on jahedas toas hea magada.

See, kes on pikka aega mere ääres elanud, teab, milline väärtus on puudel ja metsal mereäärsetele taludele, ka neile, mis asuvad merest kilomeetri või paari kaugusel. Külad jäävad tühjaks ja talumajad müüakse linlastele, kes ei oska midagi muud hinnata, kui muru, mis kasvab ümber maja. Krundilt võetakse maha põlispuud ja ka vanad viljapuud, mille hulgas võib olla vanu häid õuna-, ploomi- ja pirnisorte. Alasti maja on avatud maantee heitgaasidele ja tolmule, samuti meretuultele. Suvitaja, kes tuleb maale vaid suvel nädalaks või mõneks nädalavahetuseks ei hinda küla ajalugu ega endiste aegade looduslikke ja elulisi väärtusi, mis tema valdusesse on sattunud. Omanik võib oma krundil teha, mis ta soovib: võib maha võtta põlispuud ja teha küttepuudeks väärispuidu, nt jämedad saarepuud. Tehes majas euroremondi ja muutes see elamiskõlbmatuks – linnastunud inimene ei tea, mis on ELU ja milliseid väärtusi ta hävitab. Maal peaks olema piirangud krundil puude mahavõtmise suhtes, kui ka hoonete remondi ja ümberehitamise suhtes.

Sõites Eestimaa teedel läbi metsade, näeme tee ääres palgivirnasid, sadamates kõrgeid palgivirnasid ootamas väljarännet. Maanteede ääres on tuulemurdu, võsa, harvendamata ja hooldamata metsa, tormist kaldu vajunud metsaservi, risu ja räämas alasid. Kõik need metsaalad ootavad korrastamist, seal läheb raisku palju väärtuslikku puitu ja veelgi enam kütet. Kiirelt saab maha võtta kasvavad puud ja üsna hea raha eest kütteks müüa. Kui palju kütet vedeleb maas, sest keegi ei võta vaevaks seda koristada!

Inimesed on tööta, kuid töö vedeleb metsas maas. Keegi ei näe ega kuule. Ei leidu kedagi, kes organiseeriks kuiva puidu kogumise ja pelletite (puitbriketi) valmistamise. See oleks suurepärane eksportkaup. Elav tuli on Lääne-Euroopa riikides luksus.

Metsade hooldamine on sama tähtis kui koristustöö. Siin on aga vaja juhendajat, et vajalikud puud kasvama jääksid ja alustaimestikku ära ei hävitata.