jätk UUDISKIRJAS olevale tekstile

 "ÖKOLOOGILINE MAJANDUS MAAL"

 

1.9. Mullareaktsioon

Igal taimel on mullareaktsiooni suhtes omad nõudmi­sed. Enamus põllukultuure vajab neutraalse reaktsiooniga mulda. Mulla happeline reaktsioon on põllumaa väära kasu­tamise tulemus. Mulla reaktsiooni on võimalik parandada maaviljakuse tüübile sobiva mulla pH-d suurendava kultuuri kasvatamisega. Mulla pH-d suurendavad kultuurid on ära toodud tabelis 1.2. ja happelistel muldadel kasvavad põllu­kultuurid tabelis 1.3.

 

Tabel 1.2.                                                 Tabel 1.3.

 

Mulla pH-d suurendavad kultuurid         Põllukultuurid – pH 4,5–5

Valge sinep

4,57,5

Lupiin

Aedmalts

4,57,5

Kõrrelised

Rootsi ristik

4,57,5

Lina

Punane ristik

4,56,5

Kartul

Õlirõigas

4,56,5

Kaer

Lutsern

4,56,5

Rukis

 

 

 

 

1.10. Tihenenud põllumaa

Raskete traktorite kasutamisest tihenenud põllumaa parandamiseks on sobivad õlirõigas ja mesikas. Viimane on tõhusam. Sügavale ulatuv juurestik kobestab mulla. Niita kolm korda suve jooksul ja jätta katteks põllule, et mullaelustikul oleks piisavalt toitu ja võimalust maa kobestamiseks.

Kui põllul on teatud kohast pikka aega üle sõidetud raske traktoriga, on tekkinud traktoritee ja muld on tihenenud, siis ei kõlba see teekoht põllumaaks. Sellele teele tuleks istutada suure läätspuu taimi, mis talub hästi tihenenud muldi. Juurtel esinevate mügarbakterite tõttu rikastab see mulda huumusega, kuuludes seega pinnase parandajate hulka. Suur läätspuu on ka meetaim.

 

1.11. Vilja koristamine ja kuivatamine

Tänapäeval ollakse harjunud vilja koristama kombai­niga ja vili kuivatatakse temperatuuril 40o C, et vili säiliks. Selline moodus ei sobi ökökoviljelusele, kuna oluline on saagi kvaliteet.

Vili tuleb koristada viis päeva enne täisküpsust, sest täisküpsuses vili pudeneb ja kaod suurenevad. Viljal peaks olema aega pähikus järele valmida. Vili koristada heinaniitjaga ja koguda traktori järelhaa­gisesse, ladustada katusealusesse, kust tuul läbi käib, vajaduse korral ventileerida. Lasta umbes kaks nädalat järelvalmida ja kuivada, siis tuleb vili peksta kombainiga.

Ökokülas peavad kõik talunikud kasvatama üht ja sama viljasorti (nt Sangaste rukis). Külvatakse kevadel taludes järjest ja koristatakse sügisel järjest. Viljapeksmine toimub ka järjest, ei ole vaja kombaini puhastada. Iga talunik ei tarvitse kõiki teravilju kasvatada. Ta kasvatab ühte, kahte või mitut teravilja, see oleneb põllumaa iseloomust.

 

2. Ökökoviljelus aedviljamaal

2.1. Ököko-aedviljad ja sordiaretus

Igale elusorganismile looduses on ette nähtud toiduks talle sobivad taimed, loomad, putukad, tõugud jm. Kapsaliblikas otsib üles kapsad, et nende peale muneda. Ta teab, et kapsalehed on toiduks tema järglastele. Ta otsib üles nõrgad taimed, sest need on pehmemad ja neid on röövikul kergem närida. Ainult inimene ei tea, mida ta peab sööma, et ta ise ja tema järglased oleksid terved ja elujõulised.

Inimene on arvamusel, et ta on segatoiduline, pooleldi kiskja. Inimese loomulikku toitu on tema menüüs nii vähe, et on ime, kuidas inimesed veel elus püsivad. Tööstuslik toit viib inimkonna mandumisele.

Inimene vajab taimset toitu, mis vastab tema organismi vajadustele. Inimese tervise seisukohast parim nisu sort on metsik nisu spelta – täisterajahust sepik on maitsev ja toitev. Nõudmine speltatoodete järgi kasvab kiiresti. Kahjuks nõutakse ka speltast püülijahu ja saia – tarbija on kuningas. Arusaamine toidu väärtusest on esialgu veel väärastunud.

Kas me vajame sordiaretust, kui parimad juhuslikult säilinud looduslikud sordid on parimad. Kõigepealt tuleb anda hinnang olemasolevatele sortidele ja hävitada sordid, mis on aretatud loodusele võõrastes tingimustes, on madala toiteväärtusega. GMO-sordid on aretatud loodusele võõraste meetoditega ja nende toiteväärtus on null.

Inimesed on sordiaretusega tegelenud aastasadu, tehes valikut olemasolevatest looduslikest söödavatest viljadest ja taimedest. Ta valis välja taimed, mille omadused talle meeldisid. Sordiaretus on toimunud tänapäevani toiteväärtust tundmata, sest toiduks sobivate viljade ja taimede toiteväärtust ei ole võimalik isegi tänapäeval veel määrata, kuigi meil on leiutatud tohutul hulgal tehnilisi vahendeid igasugusteks mõõtmisteks.

Nüüd võime aga intuitiivselt hinnata iga toidutaime võnkesagedust ja toiteväärtust, s.o Jumala kingitus inimkonnale, sest Jumal armastab inimest.

Aedviljasortide aretamine on üsna lühikese ajalooga. Uusi sorte on saadud looduslikest liikidest valiku teel ja ristamisel. Sordiaretuse põhiliseks eesmärgiks on saada suuremat saaki, maitsvamaid ja suuremaid aedvilju. Aretatakse ka dekoratiivseid, käharaid ja värvilisi salateid, kapsaid jm. Oluline saavutus on seemneteta viljad, mis on selle tõttu ka suuremad – need on F1-sordid. Sellise sordi kasvataja peab igal aastal uued seemned ostma, mis on kasulik seemnekasvatajale. Halb on aga see, et seemneteta viljad ei moodusta seemneid ja selletõttu jäävad kujunemata inimesele vajalikud toitained – nende aedviljade toiteväärtus on 10...12 %. Inimtoiduks sobivate toiduainete, sh ka aedviljade toiteväärtus ei tohi olla madalam kui 80...100%.

Madala toiteväärtusega ei ole ainult F1-sordid, vaid ka paljud teised, sest sordiaretus toimub põldudel, mida väetatakse kunstväetistega (N,P,K), aga ka kunstväetistega rikastatud turbal või hüdropoonmeetodil või mõnel teisel loodusele võõral kasvupinnasel.

Müügilolevate aedviljasortide hulgas on järele jäänud vähe neid, mis sobivad ökökoviljeluseks. Paaril viimasel aastal müügil olnud seemnete hulgast kõlbavad ökökoviljeluseks järgmised: porgand ’Lossinoostrovskaja 13’ (Aelita), punapeet ’Bordoo 237’ (Aelita), (Rossiiskie Semena), juurpetersell ’Berliner’ (Suvipiha), kaalikas ’Kõpu’ (Seemnetootja Evald Kool), keskvarane hapendus- ja säilituskapsas: ’Slava 1305’ (Aelita), (Sortsemovoštš), punane peakapsas ’Rannjaja Krasavitsa’ (GRIN BELT), kurk ’Kapelka’, spargelkapsas ´Tonus´, lehtkapsas ’Niski’ (PNOS), nuikapsas ’Gigant’, porrulauk ´Merlin´, lillkapsas ’Alfa’ (GRIN BELT), seller ´Dolvi´, naeris ´Goldana´, peasalat ´White Boston´, cornsalat (lamb´s lettuce), põldsalat ´Valerianella´, redis ´Korund´.

2009. aasta kevadel seemned internetikaupluses www.seemnemaailm.ee  või seemne­kaup­lu­ses "Seemne­maailm" (Sõpruse 8, Tartu): spargel roheline, tomat ´Dubok´, tomat ´Chio-Chio-San´, jaapani rõigas ´Minovase´, naeris ´Goldball´, naeris ´Geiša´, must ümmargune talirõigas (Raphanus sativus L. var. niger), salat ´Great Lakes´ (Latura sativa), salat ’Kutšerjavets Odesskii’ (GRIN BELT), salat ´Great Lake 659´, porrulauk  ´Bandit´ (Allium porrum L.), sibul ´Azelroz´, sibul ´Oval´, suvikõrvits ´Spagetti´, valge peakapsas ´Slava 1305 , Pekingi kapsas ´Granat´, kurk ´Altai´, punapeet ´Bordoo 237´.

Kui teil õnnestub saada seemneid, mis sobivad ökökoviljeluseks, siis on võimalik saada saaki toiteväärtusega 100%. Teiseks on vaja valida saagist seemnekasvatuseks kõige kaunima pealsete rosetiga juurviljad, mitte kõige suuremad, vaid keskmised. Kui on hea ventileeritav kelder, siis võib säilitada seemnejuurviljad kuivas liivas. Kui maa ei ole liiga märg sügisel-kevadel, siis võib jätta juurviljad maasse ja katta põhuga, et külm neid ei kahjustaks. Kapsastest tuleb valida keskmise suurusega ja ilusa leherosetiga kapsad, kaevata välja koos mullapalliga ja panna suuremasse plastkotti, säilitada 4–5 taime, et seemne kasvatamisel oleks võimalik tolmlemine. Seemnekasvatuseks valitud aedviljad säilivad hästi ventileeritavas keldris null kraadi lähedases temperatuuris. Kevadel istutada maha ja ei mingil juhul kahte erinevat kapsa liiki, siis võib tolmlemisel sordid ära rikkuda. Mõni taim võib ka ebaõnnestuda, seepärast peakski olema 4–5 seemnekasvatuse kapsast. Läheduses ei tohi kasvatada spargel- ega lillkapsast, mis võivad õitsema minna ja kaheaastase kapsa sordi ära rikkuda.

 

2.2. Mullaviljakus

Põllumajanduses on unustatud loodusliku tasakaalu seadus suurte saakide nimel. Kui tahame palju saada, siis toimub see kvaliteedi arvel.

Mullaviljakust ei tohi suurendada järsku. Ökökoviljeluses ei tohi kasutada lahjendatud virtsa ega linnusõnniku leotist, isegi mitte nõgese leotist, sest kõik sellised väetised soodustavad taimede kasvu, kuid vähendavad toiteväärtust (vt ökökoviljelus 1.4.).

Maaviljakuse suurendamiseks kasvatatakse maheviljeluses haljasväetiseks punast ristikut või lupiini. Kui külvata punane ristik sügisel septembris ja niita maha juunis ja jätta see põllule, siis oleme põldu parajalt väetanud; kui niita septembris, saame ristiku seemne ja mügarbakterid on piisavalt mulda väetanud järgmise külvi jaoks. Kui külvata punane ristik septembris ja künda sisse juulis, nagu sageli tehakse, siis saame järgmisest külvist küll suure saagi, kuid toiteväärtus langeb, sest oleme üle väetanud.

Negatiivse väljaga alasid leidub peaaegu igas põllumaas, aga seda annab parandada. Maa vajab hoolt ja armastust – maa on elusorganism. Mullas on tohutu hulk töötegijaid, kes meid aitavad. Ökökoviljelust tuleb õppida ja põllu eest palvetada. Kõigepealt siis kui oleme külvi lõpetanud ja iga kahe nädala tagant, paluda põllule vihma või Päikest, mida parajasti on vaja ja Jumala õnnistust. Seda tuleb teha tões ja vaimus, et taimed kasvaksid ja vilja kannaksid – nii õpib inimene oma Loojat tundma. Põllu kaudu näeb Looja, kuivõrd Tema loodud inimesed Teda austavad ja Tema olemasolu hindavad. Inimesed ei saa enam öelda, et Loojat ei ole. Inimeste igapäevane toit oleneb inimeste ja Looja suhtest. Iga inimene peab maad harima, et oma Loojat tundma õppida (vt Ökökoviljelus 1.1. ja 1.6.).

 (Käesoleva teksti edasilugemiseks valige vasakult alammenüüde hulgast "ökomajandus 3")