1. NÕUDED TOITUMISELE JA TOITUDELE (18.01.2009)

 

1.1. Toitude mitmekesisus

 

Oluline nõue toidule on mitmekesisus. Üsna levinud viga on harjumuslik ühekülgne toit. Hommikul kodus pole aega süüa, töö juures minnakse puhvetisse, võetakse tass kohvi ja saiakesi. Lõunat süüakse toidubaaris – tavaliselt on seal kartulid ja mingi lihatoit, kotlet või vorstike. Õhtul valmistatakse kodus söögiks mõni pooltoode. Värsked puuviljad ja marjad on menüüs üsna harva. Nii toitutakse aastaid, kuni tekivad tervisehäired, sest puudujäägid organismis on liiga suureks kasvanud ja saasteainete ladestus annab tunda.

Toidu mitmekesisus ei tähenda seda, et iga toit peaks koosnema 10...20-st omavahel sobimatust komponendist. Kahest kuni viiest omavahel sobivast toiduainest koosnev toit on täiesti piisav. Üks ja sama toit võib nädalas korduda kuni 2 korda (jääk süüa ära ülejärgmisel päeval), juhul kui see on organismile vajalik. Tavaliselt sobib sama toitu korrata järgmisel või ka ülejärgmisel nädalal. Mõnda toitu vajab inimene kord kuus või veelgi harvem. Organismi vajadused määravad toiduvalmistamise sageduse.

Igal söögikorral on vajalik teatav toitude sortiment. Hommikul on leelisesöögikord st toidud annavad seedimisel leeliselise jäägi. Siis sobivad söögiks värsked või kuivatatud puu- või aedviljad, toorsalatid, üle-eelmise päeva aedviljatoidu jääk (kaks päeva järjest ei ole hea sama toitu süüa). Sellised toidud ei vaja seedeensüüme.

Keskpäevaeine on kas neutraalne või happeline söögikord – põhitoit annab happelise jäägi. Tavaliselt on see teraviljatoit, idandatud teravili või roheline kaunvili, kartul. Vajadusel neid tasakaalustatakse sobiva leeliselist jääki andva toiduga, aedviljahautise või salatiga. Kui organismi vajadused on tasakaalus, siis aedvilja ei ole vaja.

Lõuna, mis toimub kella 17...19 vahel, on happelist jääki andev söögikord. Lõunaks sobivad valgutoidud, nende seedimiseks on tingimused sel kellaajal kõige sobivamad. Siia kuuluvad idandatud või hautatud kaunviljad, pähkli- või seemnetoortoidud, sh pähkli- või seemnešokolaadid jm.

Kui happelist jääki andvaid toiduaineid süüa pisut rohkem kui vaja, siis võivad tekkida kõrvetised. Selliste toitude hulka kuuluvad kõik loomulikes tingimustes kasvanud loomade lihast toidud, teraviljatoidud, maapähklid, Kreeka-, para- ja kookospähklid ning oliivid. Nüüdisaegsed loomsed saadused kõrvetisi ei tekita – nende tv on liiga madal.

 

Inimene ei vaja igapäev kõiki valgulisi toitaineid, neid on vaja aeg-ajalt lisada, et ühestki ei tuleks puudust. Seepärast peab toit olema mitmekesine ja tasakaalustatud ja kahe nädala lõikes vahelduv selliselt, et kõik toitainete vajadused oleksid rahuldatud. Kui millestki on puudus, siis loomuliku toitumise korral tekib inimesel isu mingi toidu järele, mis sisaldab puuduvat toitainet ja puudujääk kõrvaldatakse. Kuna pereema valmistab perele toidu, siis teeb ta seda oma tunnetuse järgi aga pere toitub enam-vähem ühtmoodi ja kõigil on samad vajadused.

Kui keskpäevaeine oli rikkalik, kõrge tv-ga ja organismi valguvajadus sai rahuldatud, siis lõunat ei olegi vaja või sobib selleks leeliselist jääki andev toit – kas toorsalat, hautatud või küpsetatud aedvili. Nagu eelnevast näha, on iga päev kolm väga erinevat söögikorda. Mõnda toitu võib valmistada ka kaheks söögikorraks, aga teise söögikorra toitu ei ole soovitatav süüa järgmisel päeval, vaid säilitada see külmas ja süüa alles ülejärgmisel päeval. Keskpäevane toit tõstetakse hommikul külmkapist tuppa soojenema või soojendatakse radiaatori peal. Toitu võib soojendada elaval tulel kiirelt
100°C veeaurus või mõni minut vees hoides, kuid vett mitte keeta. Elektripliidil võib toitu soojendada kuumal väljalülitatud pliidil. Veeaurus saab soojendada ja pehmendada teravilja- ja tera-aedviljaküpsetisi. Väikese poti põhja pannakse veidi vett ja rest. Vesi lastakse keema tõusta ja tõmmatakse kohe kõrvale, leivakesed asetatakse restile ja hoitakse seal 10 minutit. Kui leivakesed ei pehmene, siis hoitakse neid mõned minutid kuumas vees. Kui elava tule võimalus puudub, siis võib kakukesi hoida 5...10 min toasoojas vees.

 

1.2. Toitude tasakaalustamine

 

Loomuliku toitumise oluliseks nõudeks on toitude tasakaalustatus. Loomuliku toitumise korral on toitainete vahekord väga erinev tänapäeva toitumisteaduse omast. Toitumisteaduse järgi vajab inimene valgulist toitu 12...15% (sellest 50...60% loomset) ja tärkliselist toitu 56...58%. Loomuliku toitumise korral vajab inimene 5% valgulist toitu, 50% tärkliselist toitu, 15% aedvilju, 30% puuvilju ja marju. Seejuures ei vaja ta valgulist toitu iga päev, kui üleminek loomulikule toidule on lõppenud, siis piisab neljast korrast nädalas.

Üleminekul tööstuslikult toidult loomulikule toidule tuleb algul valgulist toitu vältida, sest loomseid valke on söödud liiga palju ja esialgu on väga olulised täisteraviljatoidud.

 

1.3. Nõuded toitudele

1. Toidud tuleb valmistada nii värsketest ökoloogilistest toiduainetest, kui vähegi võimalik. Toorained toortoidu valmistamiseks on soovitav korjata peenralt vahetult enne toidu valmistamist. Turult ostetud salatitaimed ja värske roheline säilitatakse niiske riide vahel jahedas ruumis. Puu- ja aedviljadest valmistatakse peamiselt toortoite, aga ka elava tule toite, mis omandavad elava tule võnke säilitavad biovälja ja toiteväärtuse. Teraviljast toiduained, nagu jahud, tangud, helbed jm ei säili kaua. Mida peenem on jahvatus, seda kiiremini ta vananeb. Väike elektriline kividega veski kodus võimaldab jahvatada jahu või pudru materjali vahetult enne toiduvalmistamist. Teravilja saab jahvatada ka mõningate köögikombainide ja elektriliste hakkmasinatega. Need töötavad aga löökjahvatuse põhimõttel, teravilja jahvatamisel tekkivad vabad radikaalid ja teravilja struktuur saab kahjustatud, see aga pole hea. Siiski on löögiveskis värskelt jahvatatud jahu parem, kui kauplusest ostetud jahu.

2. Toit peab olema nii saastevaba, kui võimalik. Tooraine ei tohiks sisaldada saasteaineid üle 20%. Keemilisi säilitusaineid sisaldavaid toiduaineid ei tohiks kasutada. Keemiliselt töödeldud toiduained, nt rafineeritud taimeõlid ei sobi toiduks, sest nad sisaldavad keemilisi jääkaineid.

3. Ühe söögikorra toiduained peaksid omavahel kokku sobima, et toitainete omastatavus oleks maksimaalne.

 

2. TOIDUVAJADUS JA SÖÖMISE REEGLID

 

2.1. Toiduvajadus

Tänapäeva teadus tunneb ainult inimese füüsilist keha ja vaatleb seda kui keemiliste protsesside laboratooriumit. Sellest tingitult ei ole teaduslikud seisukohad inimese aju toitumisest ja ajus toimuvatest protsessidest kooskõlas tegelikkusega.

Inimene on ühtaegu nii vaimne kui ka materiaalne olend. Tänapäeva inimese jaoks on kõik vaimne mateeria produkt. Tegelikult on inimesel peale füüsilise keha veel peenmateriaalsed kehad: eeter-, astraal-, mentaal- ja kausaalkeha ning kaks vaimu – eluvaim ja Püha Vaim. Mõlemad antakse inimesele eostumise momendil, aga Püha Vaim saab täie õiguse inimeses tegutsemiseks alles siis, kui inimene on läbi teinud vaimse uuestisünni. Eluvaimu ja Püha Vaimu asukohaks on kausaalkeha. Inimese füüsilise keha vaimne keskus on süda, tema mõtlemine ja tundeelu on seotud südamega. Kui mõtted ja tunded on ägedad, siis reageerib neile süda. Tema rütmid muutuvad, kuid aju ei reageeri. Aju on inimese mõistuse asukoht – asjalik ja kalkuleeriv – , ei mingeid tundeid, armastuse jaoks ei ole seal ruumi. Aju on inimese arvuti – tema mõtlemisaparaat ja mälu. Inimese eluvaim ja Püha Vaim on inimese füüsilises kehas seotud südame ja neerudega. Neerud on inimese tahte- ja tundeorgan. Tahtejõust oleneb inimese tegutsemine. Rahu ja rõõm mõjuvad neerudele hästi. Kurjus, tülid ja pahandused teevad neerud haigeks.

Toit, mida inimene sööb, arvatakse kuluvat tema füüsilise keha vajadusteks, kasvamiseks ja elutegevuseks. Tegelikult kulub 60% söödud toidu toitainetest Püha Vaimu ja eluvaimu ning nelja peenmateriaalse keha toitmiseks. Ainult 40% toidust kulub füüsilise keha tarbeks, sh 4% ajule. Püha Vaim ja eluvaim vajavad vitamiine, mikro- ja makroelemente. Aju vajab mitmesuguseid suhkruid ja elavas toidus sisalduvaid looduslikke küllastumata rasvhappeid. Püha Vaim ja eluvaim juhivad ajutegevust.

Inimese agressiivsuse kandja on veri. Agressiivsuse põhjustaja on peamiselt madala võnkega ja tv-ga loomne toit, saasteained ja E-ained – keemilised ained toidus. Inimene muutub agressiivseks, kui tema Püha Vaim ja eluvaim jäävad nälga. Tööstuslik toit ei sobi neile. Selles ei ole neile vajalikke orgaanilisi ühendeid – vitamiine ega mikroelemente.

Inimese toiduvajadus oleneb veel tema tegevusalast, tema tööst. Füüsilise töö tegija vajadused erinevad palju vaimse töö tegija omadest.

Füüsiliseks tööks on parim aeg kella 8...12, siis tuleb keskpäevaeine kella 12...13 ja tööaeg kella 13...17. Optimaalne tööpäev kestab 8 tundi. Vaimseteks mõtisklusteks on parim hommikune aeg kella 5...7. Põllutöödeks soodne aeg on hommikul kella 5...10 ja õhtupoolikul kella 18...22. Keskpäevane kuum aeg on sobiv puhkuseks, söömiseks ja meelepäraseks tegevuseks. Põllutööde ajal on tööpäev tavaliselt pikem kui 8 tundi.

Füüsilise töö tegijale on vajalikud järgmised toiduained, mis on esitatud tähtsuselt langevas järjekorras:

- teraviljad, kaunviljad, aedviljad (v.a kartul);

- teraviljad – rukis, nisu, hirss;

- kaunviljad (hautatult) – lääts, põlduba, hernes;

- aedviljad – maapirn, valge peakapsas, nuikapsas, pastinaak, porgand, kaa-likas, õlikõrvits (lehed ja õied);

- puuviljad ja marjad – sõstrad, õunad, karusmarjad;

 

- värske roheline suvel – mitmesugused rohelised salatitaimed (aedsalat, portulak, põldkännak, kress-salat jt);

- vajalikud on toorsalatid, mis kaitsevad nakkuste eest;

Metsamarju, maitsetaimi, teetaimi, pähkleid, seemneid, hapendatud aedvilju, idandeid jt on soovitav kasutada, kuna need on oluliseks eelduseks vaimsele arengule, kuid füüsilise töö jaoks nad vajalikud ei ole.

Vaimseks tööks sobivad ajad on kella 7...11 ja 13...15. Keskpäevaeine ja puhkus on kella 11...13. Vaimse töö koormus on suurem füüsilise töö omast ja tööaeg üle 6 tunni ei õigusta end. Ajuvereringe korrastamiseks on vaja vähemalt 3 tundi füüsilist tööd iga päev väljas värskes õhus.

Jooksmine, tegevus spordisaalis ja võimlemine ei suuda asendada eesmärgipärast füüsilist tööd, nagu aiatöö, ehitamine, küttepuude tegemine, metsaistutamine, hooldusraie metsas jm. Eestimaa metsad ootavad hooldamist ja korrastamist, aga noored mehed jooksevad ajaviiteks mööda maanteed.

Vaimseks tööks on vaja teistsugust toiduainete valikut, kui füüsiliseks tööks. Vaimse töö tegijale on vajalikud järgmised toiduained, mis on järjestatud tähtsuselt alanevas pingereas:

- aedviljad – maguspaprika, tomat, õlikõrvits, suvekõrvits, patisson, kurk, baklažaan, kõrvitsaliste lehed ja isasõied;

- kapsad – spargelkapsas, hiline peakapsas, rooskapsas, keskvarane peakapsas, lehtkapsas, kapsavarred ja pealmised rohelised lehed;

- kõik juurviljad ja nende söödavad pealsed;

- kõik lehtaedviljad;

- puuviljad – pirnid, ploomid;

- marjad – metsmaasikad, astelpaju viljad, metsvaarikad, rabamurakad, toompihlaka marjad, mustikad, pohlad, jõhvikad, põldmarjad, magesõstrad, vereva kontpuu marjad, pihlakamarjad;

- teraviljad – tatar, oder, speltanisu, tritikale;

- lõunamaised puuviljad – virsikud, datlid, pirnid, viigimarjad, nektariinid;

- lõunamaised aedviljad – banaanid;

- pähklid – Kreeka pähklid, seedripähklid, pistaatsiapähklid, kodumaised fundukid ja sarapuupähklid;

- seemned – päevalilleseemned, seesami seemned;

- laugud – karulauk, sibul, küüslauk, murulauk;

- välismaised maitsetaimed – ingver (juur), nelk, cayenne`i pipar, muskaatpähkel, lambalääts, merekapsas (Laminaria saccharina);

- kohalikud maitsetaimed – aedtill, suur mungalill (lehed ja õiepungad), leekputk (varred), aedliivatee, basiilik, majoraan, meliss, kress-salat, mädarõgas (juur), iisop, aedruut;

- klorofüllitaimed – naat, põdrakanep, roomav madar, põldohakas (noored lehed), astelpaju (lehed), lutsern (lehed), humal (lehed), aaskannike (noored taimed kevadel);

- looduslikud salatitaimed – võilill (lehed, õienupud, õievarred, juured), nurmenukk (lehed), valge iminõges, harilik heinputk (noored lehed ja varred), raudrohi (ürt enne õitsemist alates varakevadest), merikapsas (Crambe maritima, Cruciferae – noored lehed);

- looduslikud hautisetaimed – villtakjas (juur ja varred enne õitsemist koos porgandiga), hundinui (risoom ja värsked võrsed koos maapirniga), verev iminõges (õitsemise algul koos peediga), kopsurohi (õitsemise algul kartuli ja sibulaga);

- teetaimed – harilik pune, hobukastan (õied), humal ("käbid"), lihtnaistepuna (ürt), metsmaasikas (lehed), must leeder (õied), nõmmliivatee, põldmurakas (lehed), teekummel.

- mesi.

Inimese vaimseks arenguks ja koostööks Jumala Püha Vaimuga on vaja täiendavalt veel mõningad toiduained:

- marjad – aedmaasikad, aedvaarikad, pamplid, mahooniamarjad, sinikad, hariliku lodjapuu marjad, hariliku kukerpuu marjad, musta viirpuu marjad;

- lõunamaised puuviljad – viinamarjad, rosinad, apelsinid, sidrunid, mandariinid, jaanileivapuu viljad;

- lõunamaistest aedviljadest – arbuus, melon, ananass, jamss;

- teraviljad – riis;

- pähklid – kookospähklid, parapähklid;

- lehtaedviljad – lehtpeet, pekingi kapsas, salatsigur, spargel, suhkruroog, varsseller, jääsalat;

- kaunviljad – kaunviljajahust küpsetatud kakud, idandatud oad ja läätsed, värsked hernekaunad, värsked kauntega põldoad (hautatult), maapähklišokolaad, värsked aedoad (hautatult), aedoad (hapendatult).

Ülevaade inimese vajadustest, olenevalt tema tegevusalast ja püüdlustest näitab ilmekalt, kuivõrd tihedalt on omavahel seotud vaimne ja materiaalne. Inimese vaimne edenemine vajab ka toitumise arvestamist. Kui 30% esitatud sortimendist on olemas, siis sellest piisab. Iga inimese erilised anded võivad vajada ka teisi toiduaineid, mida siin ei ole mainitud. Nende järgi tunneb inimene ise vajadust, kui ta mõistab toitumise tähtsust ja järgib loomulikku toitumist.

Oluline on toidu mitmekesisus ja toortoit, mis tagab inimese eluvaimu ja Püha Vaimu ning aju normaalse toimimise, lisaks kaitseb nakkuste ja haiguste eest, hoides korras immuunsüsteemi.

Inimese vajadused on teistsugused, kui teda vaevab kuri vaim, st kui tegemist on vaimuhaigusega. Vaimuhaige ei arvesta teiste inimestega, ta ei allu palvetele ega korraldustele ja ta teeb, mida tahab. Selle haiguse üldtuntud tunnus on, et haige väidab end kõike teadvat, temaga ei saa vaielda, tal on alati õigus. Vaimuhaigusega kaasneb ka kurjus oma õiguse kehtestamiseks, tema arvates on temale lubatud see, mis teistele lubatud ei ole.

Vaimuhaige on kogu aeg näljane ja nõuab toitu, ta sööb palju ja ilma erilise valikuta. Talle sobib igasugune tööstuslik toit. Loomset toitu sööb ta eriti meelsasti: igasugune lihatoit kõlbab talle, verest, kontidest ja looma siseorganitest valmistatud toidud on head; kõik loomad, linnud ja kalad kõlbavad süüa. Teraviljad ja kartul sobivad talle hästi, ka kodumaised puuviljad on meelepärased. Tugevad vürtsid ergutavad tema vaimu, ta kasutab rohkelt maitseaineid, igasuguseid laukusid ja eriti küüslauku. Vaimuhaige tarbib ka rohelisi taimi, aga ilma erilise valikuta. Aedviljad, salatid, aia- ja metsamarjad ei ole talle olulised

Tänapäeva inimene, kes oma Loojat ei tunne ja sööb tööstuslikku toitu, on enamasti kurjadest vaimudest vaevatud, kuigi ta ei ole vaimuhaige. Alates mõnest eluaastast kuni kooliminekueani jõuab laps juba kurja vaimu võimusesse sattuda, sest seda soosib tööstuslik toit, vanemate ilmalik, raha väärtustav maailmavaade, loodusliku keskkonna puudumine, armastuse puudumine jm. Lapsel pole võimalust oma energiat käeliseks tegevuseks ja vaimseks arenguks rakendada. Kurjadel vaimudel on kerge lapsi oma võimusesse saada, aga vabaneda neist ei ole lihtne. Inimese halvad iseloomuomadused tõmbavad ligi kurje vaime – iga halva omaduse jaoks on olemas oma kurjuse vaim.

Inimese halbu iseloomuomadusi, mida kurjad vaimud kasutavad, võib liigitada järgmiselt:

- kasuahnuse kuri vaim – valetamine, petmine, vargus, röövimine, tapmine, altkäemaksu võtmine, korruptsioon, valevandumine, väljapressimine, vägivallaga ähvardamine, kiusamine, laimamine;

- kurjusevaim – mõnitamine, halvustamine, pahandamine, süüdistamine, kiusamine, tagarääkimine, ähvardamine, hirmutamine, tüliks põhjuste otsimine, sõimamine, karjumine, lõhkumine, kaasinimese närvisüsteemi kahjustamine, talle stressi ja depressiooni tekitamine;

- hooruse kuri vaim – liiderdamine, abielurikkumine, teise mehe naise või teise naise mehe himustamine, prostitutsioon;

- tagarääkimise kuri vaim – pahatahtlikkus, teistest halba rääkimine;

- isekuse kuri vaim – oma tahtmise maksmapanemine, oma tahte läbisurumine;

- iseteadvuse kuri vaim – oma tarkuse ülehindamine, teiste teadmiste halvustamine;

- kadeduse kuri vaim – teiste rikkuse, ilu, tarkuse, andekuse jm kadestamine;

- uhkuse kuri vaim – oma väärtuste ülehindamine, ennast teistest paremaks pidamine;

- kavaluse kuri vaim – teiste petmine nii, et see välja ei paistaks;

- silmakirjalikkuse kuri vaim – oma kurjuse ja pahatahtlikkuse varjamine, headuse, abivalmiduse ja helduse teesklemine;

- mõttetu lobisemise kuri vaim – sisutu jutt ühest ja samast asjast, pidev rääkimine või teistele õpetuste jagamine asjadest, mis kõigile ammu teada, vahetpidamatu lobisemine teisi ära kuulamata;

- kohtumõistmise kuri vaim – õigus mõista kohut teiste üle

- kättemaksu kuri vaim – vajadus tasuda kurja kurjaga, aga ka head kurjaga jm.

Inimene, kes on kasvanud tsivilisatsioonihüvede keskel tööstuslikul toidul, on pikk ja kõhetu või paksuke, olenevalt ainevahetuse tüübist, enamik kooliõpilasi on kehva tervisega ja kurjast vaimust vaevatud. Selliste noorte inimeste toidu moodustab harjumuspärane tööstuslik toit, igasugused loomsed tugevalt maitsestatud toidukaubad, restoranide hõrgutised. Nende jaoks sobivad kõik kaubad maksimarketite rikkalikust valikust. Nad ei tea, mis on GMO, intensiivviljelus, taimekaitsemürgid, säilitusained ja E-ained. Neil ei ole aimu sellest, mida nad söövad. Oluline on vaid toidu hea välimus ja keemiliste maitsetega on nad harjunud. Loomuliku toidu poole pöörduvad nad alles siis, kui enam muud ei ole süüa ja näljaga peab midagi sööma.

 

2.2. Millal tuleks süüa ja juua

Süüa tuleks siis, kui ollakse näljane ja kui eelmine toit on maost lahkunud. Tänapäeva inimesel puudub tunnetus, mida organism vajab. Kui inimene sööb loomulikku toitu, siis ta hakkab tunnetama, mida organism vajab, tekib isu mingi toidu järele ja seda tuleb valmistada.

Söögiajad kujunevad tavaliselt olenevalt töö- või koolipäeva algusest, kestusest ja lõpust ning lõunavaheajast. Need paratamatud söömise ajad ei tarvitse sobida inimorganismi rütmidega. Sel on omad rütmid, mis on seotud looduserütmidega. Söömiseks on kõige sobivam ajavahemik kella 11...19, toidu seedimiseks ajavahemik kella 19...3 ja seedekulgla puhkeaeg kestab kella 3...11.

Hommikune söögiaeg langeb tavaliselt seedekulgla puhkeaega ja seedeensüümide eritumine on sel ajal minimaalne. Mõttetu on hommikul süüa võileiba või putru, mis vajavad seedeensüüme. Uneajal kogutud energiat ei ole otstarbekas kasutada toidu seedimiseks. Ei ole hea rikkuda seedekulgla puhkeaega – iga organ vajab puhkust. Mõistlik on siis hommikune söögikord ära jätta. Seda on raske teha, sest hommikul on harjutud sööma ja näljasena tööle minna ei ole meeldiv – siis on sobiv süüa selliseid toite, mis ei vaja seedeensüüme. Hommikueineks sobivad värsked küpsed puuviljad või marjad, leotatud kuivatatud puuviljad, toorsalatid aed- ja puuviljadest või hapendatud aedviljadega. Soovitav on süüa ainult ühte liiki puuvilju või marju. Hommikueine seedimise aeg maos ei ületa tundi.

Keskpäevaeineks soodne aeg on kella 11...13 vahel, siis on seedeorganite aktiivsuse aeg ja nad valmistavad kõige tugevamad seedeensüümid tärklisetoitude seedimiseks. Sobiv on süüa teraviljatoitu või idandatud teravilja ja aedvilja toorsalatina või hautisena. Teraviljatoitude seedimine maos kestab u 4 tundi. Tärkliseliste toitude hulka kuuluvad ka idandatud teraviljad ja värsked rohelised kaunviljad.

Lõunasöögiaeg on ajavahemikus kella 17...19, kui maohappe eritumine on kõige aktiivsem. See on kõige sobivam aeg valguliste toitude seedimiseks. Valgulised toiduained on teraviljadest speltanisu ja metsik riis – seeduvad maos u 4 tundi; pähklid, seemned ja kaunviljad – seeduvad maos u 5 tundi. Kasvuajal korjatud rohelised taimed sobivad lisandiks valgulistele toitudele, süües neid hommikueineks salatina, seeduvad maos u 1,5 tundi. Värsked rohelised taimed maohapet ei vaja ja nende seedimisel seda ei eritu.

Kui süüakse ilma valikuta mitmesuguseid toite järjest, siis võib seedimisaeg maos kesta 8...10 tundi, sest seedeensüümid ei sobi samaaegselt igale toidule ja kogu protsess aeglustub. Kui toitumine vastab organismi vajadustele ja kui neid vajadusi on pikemat aega järgitud, siis võib vahel mõne söögikorra ära jätta, sest ei ole nälga.

Mida väiksem on söögikordade arv, seda kasulikum tervisele ja seda ökonoomsemalt saame oma aega kasutada. See on võimalik, kui arvestatakse organismi rütme ja kui toit vastab organismi vajadustele. Eriti oluline on see vaimse töö tegijatele, sest pärast sööki on organism tegevuses toidu seedimisega ja ajutegevus on pärsitud. Süüa ja tegelda mõttepingutust nõudva vaimse tööga samaaegselt ei tohi, sest siis toit ei seedu, võib järgneda oksendamine ja kõhulahtisus – toit visatakse välja. Pärast seda enam süüa ei taha ja üks ööpäev paastu on kindlustatud.

Kui on kiire, siis ei ole kasulik süüa. Parem jätta üks söögikord vahele, kui neelata toit alla kiirustades. Samuti ei ole kasulik süüa siis, kui on juhtunud midagi ebameeldivat, ollakse masendunud või väga väsinud. Samuti ka siis, kui kuskilt valutab. Raske töö järel ei ole kasulik süüa tugevat toitu. Kehale ja vaimule tuleb anda aega puhata ja tasakaalustuda.

Enne psüühilist või füüsilist pingutust tuleks süüa vähe ja kergelt seeduvat toitu. Soovitav on juua allikavett või süüa puuvilja, siis ei kulu energiat toidu seedimisele.

Need, kellel on nõrk seedimine, peaksid puhkama 10 min enne sööki ja 30 min peale sööki.

Pärast hommikust ärkamist tuleks kohe juua 2 kl toasooja allika- või kaevuvett. Juua võib ka kuivatatud puuviljast valmistatud leotist, mis on lahjendatud paraja maitseni – see on tervikjook, sest lõpuks süüakse ära ka leotatud puuviljad. Tööstuslikud mahlad on poolikud ja töödeldud, neid ei ole soovitav juua. Hommikune jook olgu vähemalt pool tundi enne hommikueinet.

Juua tuleb siis, kui on janu. Vahel on tunne, et tahaks midagi. Tavaliselt mõtleme siis toidu peale, aga mõnikord on vaja hoopis juua.

Söögiaegade vahel ei tohiks süüa ei valgulist ega teraviljatoitu. Küll aga võib süüa värsket või kuivatatud, kuid ainult ühte liiki puuvilja või aedvilja, võib süüa ka hoidist. Puuviljade seedimiseks ei ole vaja seedeensüüme ja puuvilja söömine söögiaegade vahel ei sega maos toimuvaid protsesse. Puuviljad on mahlakad ja ühtlasi joogi eest. Juua on vaja, sest söögi ajal juua ei tohi. Juua on soovitav 40 minutit enne sööki või 2,5 tundi pärast sööki. Söömise ajal lahjendab jook seedeensüüme ja toidu lagundamine seedekulglas halveneb. Koos sellega halveneb ka toidu omastatavus.

 

2.3. Kuidas tuleks süüa

 

Tervise tagavad õiged söömisharjumused. Oluline on see, mida sööme, aga veelgi olulisem, mida toidust omastame.

Enne söömaasumist tuleks lugeda söögipalve, tänada oma Loojat toidu eest ja paluda pühitsust toidule. Tänapäeval on kõik toiduained mingil määral saastunud, sest ükski põld ei ole kaitstud õhusaaste eest. Paludes toidule pühitsust, väldime toidus leiduvate kahjulike ainete mõju organismile.

Söögi ajal tuleb keskenduda toidule, nautida selle head lõhna ja maitset ning mõelda söömisele. Sel ajal on kasulik lõõgastuda, unustada kõik muud mõtted ja mõelda üksnes toidust. Soovitav on süüa vaikuses. Kui toit vastab organismi vajadustele, siis ei ole ohtu süüa liiga palju. Kui toit on harjumuslik ja mitmekesisust ei ole arvestatud, siis on liigsöömise oht ja seda on raske vältida.

Süüa tuleks aeglaselt, iga suutäit hoolega mäludes, et toit muutuks vedelaks enne allaneelamist. Suutäit tuleks närida vähemalt 40 korda. Toidu seedimine algab juba suus, seepärast peab toit segunema süljega. Ka jook peab süljega segunema. Toit tuleks muuta joogiks ja jook söögiks, nii pääsevad süljes olevad seedeensüümid mõjule. Söögi ajal ei ole soovitav juua, vedelik lahjendab seedeensüümid, toit jääb hoolikalt närimata ja süljega segunemata – toit loputatakse joogiga alla. Süljenäärmed annavad ka teada ajule, et toitu on söödud piisavalt.

Aeglane söömine ja hoolikas mälumine soodustab toitainete imendumist soolestikus. Inimene küllastub väiksemast toidukogusest ning tema toiduvajadus väheneb kolmandiku võrra. Süüa ei tohi liiga kuuma ega liiga külma toitu – üle 40°C ja alla toatemperatuuri. Kõige sobivam on kehatemperatuurile vastav toit. Külma toidu seedimisel raiskame soojendamiseks kehaenergiat.

Arvestades toitumisreegleid püsib seedimine korras. Nii hoitakse ära 90% haigustest.

Kui söögikorras on kuumutatud ja toortoit, siis süüakse esimesena toortoit, järgmisena kuumutatud toit. Loomuliku toiduga kohanenud inimesed peaksid toimima vastupidi. Valgulised toidud süüakse esimesena, sest need vajavad tugevat maohapet ning seda eritub kõige rohkem söömise algul.

Söömine tuleks lõpetada õigel ajal. Kui toit on organismile sobiv, siis tekib täiskõhutunne. Vahel aga on tunne, et tahaks veel midagi, st et organism vajab midagi lisaks. Kui on võimalik, siis tuleb puuduv toit leida ja seda lisaks süüa, kui see eelnenud toidu järel sobib; või siis süüa seda järgmisel söögikorral. Tänapäevase toitumise juures inimene ei tunneta, mida tema organism vajab, ta sööb maiustusi või näkse, mis on pigem kahjulikud. Toiduvajaduse tunnetus kujuneb koos loomuliku toitumisega.

Liigsöömine tekkib siis, kui süüakse harjumuslikku toitu, mida organism ei vaja. Seepärast on vajalik üle minna loomulikule toidule ja kõigepealt tuleb välja selgitada, millised toiduained on vajalikud toitumise tasakaalustamiseks. Seda saavad teha tundlikud inimesed, kes loomulikku toitumist tunnevad. Toitumise tasakaalustamisel tuleb menüüd mitu korda muuta, sest toiduainete vajadus muutub aeglaselt.

 

  •             Toidu valmistamise ajal tuleb toitu maitsta, kuid ei tohi alla neelata. Söömise ajal ei tohi olla teisi tegevusi. Eriti oluline on kokale hoiduda maitsmisel toidu alla neelamisest, et mitte oma seedekulglat üle koormata.
  •             Kui söögi ajal heliseb telefon ja on ilmne, et jutt on pikem, siis tuleb paluda helistada hiljem. Pooletunnine vaheaeg söömises ei ole soovitav.
  •             Söögi ajal ei tohi lugeda ajalehte ega juturaamatut. Söögi ajal ei ole soovitav vestelda. Söömine ja seedimine nõuavad vereringelt täit tähelepanu. Ajutegevus tuleb söögiajaks välja lülitada.
  •             Kui toitumist tuleb muuta haiguse tõttu – siis tuleb toitumine tasakaalustada. Enamasti tuleb alustada odra ja tritikale toitudega, mis on unustatud ja aedviljadega, mis igapäevasest menüüst puuduvad. Kui tavatoitude järele tekkib isu, siis on aeg rukis, nisu, kartul jm. harjumuslikud vähe-haaval tagasi tuua. Eelistage mahesaadusi ja vältige loomseid, sest nende võnkesagedus ja toiteväärtus on madal, need soodustavad haigusi.