Siin lehel on 3 artiklit, ülejäänuid saate valida vasakult menüüdest. 


SISUKORD

1. Ökoloogiline toit intensiivviljeluse ja tööstusliku toidu asemel

2. Üleminek loomulikule toidule

2.1. Toiduainete omavaheline kokkusobivus

2.2. Toitude järjestamine

2.3. Üleminek tööstuslikult toidult loomulikule toidule

3. Looduslikud taimed toiduvalmistamisel

3.1. Looduslikud salatitaimed aprillis:

3.2. Looduslikud salatitaimed mais:

3.3. Looduslikud salatitaimed juunis:

3.4. Sügisel:

3.5. Puude ja põõsaste lehed ja pungad:

3.6. Värsked või kuivatatud looduslikud taimed mitmesugustele toitudele:

3.7. Looduslikud taimed putrudele ja hapendamata taignatele:

3.8. Lisandid teraviljatainastele


ÖKOLOOGILINE TOIT

INTENSIIVVILJELUSE JA TÖÖSTUSLIKU TOIDU ASEMEL 

(28.02.2008)

Me elame kõrgtehnoloogiaajastul, intensiivviljeluse ajastul, tööstusliku toidu ajastul, kus ei ole vaja enam toitu valmistada, ostad purgi või paki, teed mikrolaineahjus soojaks ja oled söönud. Külmik on täis toiduainetetööstuses valmistatud hõrgutisi, mida võib igal ajal nautida. Inimese unistused on täitunud. Ta võib elada ja elu nautida. Enamasti hakkab kehakaal kiirelt kasvama, aga naudingud on olulisemad. Seda, et kõrge vererõhk, infarkt, insult, suhkruhaigus ja vähk valvavad ukse taga, ei tule meelde. Ja kui see ka meenub, siis paar pudelit õlut või pokaal veini ja uinumiseni meelelahutust pakkuv teler aitavad seda unustada. Vahel on siiski vaja ka unerohu tabletti.

Tänapäeva toidud on väga maitsvad neile, kes on nendega kohanenud, kuid need, kes on harjunud sööma loomulikku toitu, ei suuda süüa tööstuslikku toitu, intensiivviljeluse saadusi, sest nendel ei ole maitset ja toidud on maitsestatud keemiliste maitse- ja lisaainetega, mida loomuliku toidu sööja ei talu.

Tööstuslikud toidud valmistatakse kas loomsetest või intensiivviljeluse toiduainetest, millel ei ole maitset ja tööstuses kasutatakse sageli kümneid keemilisi maitseaineid, et toidule mingi maitse anda, mis inimestele meeldiks. Kasutatakse veel lisaaineid: paksendajaid, täiteaineid, säilitusaineid jm, mis on kõik keemilised ained ega sobi inimtoiduks, nad koormavad organismi, põhjustavad haigusi ja neist ei suuda organism vabaneda.

Intensiivviljelus on erinev võrreldes looduslikes tingimustes toimuva viljelusega – taimed kasvavad veeslahustuvate kunstväetiste (lämmastik, fosfor, kaalium) toimel. Neil taimedel on vähe makro- ja mikroelemente, nad on koormatud taimekaitsemürkidega – need aedviljad on maitsetud. Seepärast maitsestatakse salatid värsketest aedviljadest soola, suhkru, sidrunhappe, majoneesi, ketšupi ja muuga. Intensiivviljeluse toiduained ei sisalda inimesele vajalikke toitaineid, sest kasvutingimused ei ole looduslikud ega loomulikud. Kuigi keegi tahaks olla taimetoitlane ei saaks ta toituda intensiivviljeluse saadustest, ta jääks nälga. Selle vältimiseks peaks ta ikkagi liha sööma.

Enamus müügilolevatest aedviljaseemnetest on aretatud intensiivviljeluse tingimustes ja nende saak on enamasti üsna maitsetu, kuigi välimus on hea – aga inimesed on harjunud sellega, et aedviljad on maitsetud. Kõik uued hübriidtaimede (F1) seemned ei anna seemet, aga kui taim seemet ei kasvata, siis ei valmi temas ka kõik inimesele vajalikud toitained.

Ökoloogilised aedviljad, mis on kasvatatud loomulikes tingimustes aretatud sortide seemnetest ja looduspärasel viljelusel on tavaliselt väga meeldiva maitsega ja kui neist valmistada toorsalat, ei vaja see mingit lisandit. Porgandid ja kaalikad võib lauale anda lihtsalt tükeldatuna või riivituna, iga lisand võib rikkuda nende suurepärase maitse.

Looduspärasel viljelusel ei kasutata kunstväetisi ega taimekaitsemürke, isegi mitte laudasõnnikut. Põldude viljakus säilitatakse õige viljavaheldusega, kui vaja kasutatakse liblikõieliste allakülve, haljasväetisi, taimekomposti või katteviljelust. Toidutaimed kasvavad neile omastes loomulikes tingimustes ja neis moodustuvad inimesele vajalikud toitained, mis annavad neile sordiomase meeldiva maitse. Looduses on kõik kooskõlas, iga loomaliigi jaoks on temale vajalikud toidutaimed ja muu toiduks vajalik – nii ka inimese jaoks. Toidutaimede sordiaretuse käigus on paljud taimed muutunud, nende toiteväärtus on langenud ja paljud looduslikud sordid on hävinud, kuid siiski on niipalju säilinud, et tohutu hulga aedviljasortide hulgast võime leida veel neid sorte, mida võib külvata ja kasvatada.

 

Millist toitu vajame.

Loomulikes tingimustes kasvatatud toidutaimedest õigesti valmistatud maitsev toit tuleb kasuks vaimule, mõtlemisvõimele ja ajutegevusele, kehast rääkimata. Kas teie tahate olla arukas? Ma usun, et seda soovib igaüks.

Valmistage oma perele loomulikes tingimustes kasvatatud taimsetest toiduainetest lihtsaid ja maitsvaid toite, et kogu pere võiks neid nautida ja rõõmu tunda heast tervisest, loomevõimest, tegutsemis lustist ja energiast, mis kutsub tantsima. Õpetage oma lapsi õigesti toitu valmistama ja ema selles töös abistama. Ka poisid peavad oskama toitu valmistada. Ei või iial teada, mis meid elus ees ootab. Toitumisteadus räägib väga palju toidus sisalduvatest toitainetest, aga me ei söö eraldi aminohappeid, süsivesikuid, vitamiine ega keemilisi elemente. Me sööme toiduaineid. On väga raske valida toiduaineid vajalike koostisainete järgi, sest need kõik toimivad koos ja üksikult on neist sageli vähe kasu. Inimorganismis toimuvad protsessid on tunduvalt keerulisemad kui inimlik tarkus suudab mõista. Mõistlikum on lähtuda toiduainete vajadusest. Organism tavaliselt ütleb ise, mida on vaja, kui oleme jõudnud õige toidu kasutamiseni: need on loomulikes kasvutingimustes kasvatatud toidutaimed ja toiduained. Kui on suur soov süüa liha, siis mahetalus kasvatatud lamba- või loomaliha on sobivad, kuid kord kahe nädala tagant. Tegelikult inimene liha ei vaja. Liha küpsetada elava tulega köetavas ahjus või praeahjus küpsetamiseks sobivas plastkotis. Teised valmistamisviisid on halvemad.

Kui tervis on oluline, siis on mõistlik süüa taimset toitu. Need toiduained, mida organism vajab, hakkavad maitsema pärast paari korda söömist ja siis tekkib varsti soov jälle sama toitu valmistada ja süüa.

Toite võib valmistada kahe - kolme söögikorra jaoks kuid ei tohi süüa kolm päeva järjest vaid üle päeva ja säilitada toitu külmas. Toitu võib süüa toasoojalt või soojendada, kuid ainult keemiseni. Inimorganism ei vaja järjest samu toiduaineid. Kui on söödud kaks või kolmkorda sama toitu, siis järgmine selle toidu valmistamine võib arvesse tulla kahe kuni kolme nädala pärast v.a. üleminek tervislikumale toidule, kui on vaja mõne toiduaine eelnevat puudujääki kompenseerida, siis võivad vaheajad olla 2-3 päeva.

 

ÜLEMINEK LOOMULIKULE TOIDULE

1. Toiduainete omavaheline kokkusobivus 

(01.05.2007)

Inimorganismile sobimatute ja ka omavahel sobimatute toiduainete seedimine toimub inimese bioenergia arvel. Seedeorganite ülekoormus põhjustab seedehäireid ja aegamööda tõsisemaid haigussümptome.

Toiduainete sobimatuse tagajärjeks on gaasid, röhitised, suurenenud maohappesus, kõhupuhitus, organismi kogunev liigne vedelik, kõhukinnisus, mõistuse mõningane nürinemine ja keskendumisraskused veel pikka aega pärast söömist.

Toiduainete omavahelise kokkusobivuse arvestamisel koormus seedeorganitele väheneb, toitumus paraneb, seedimine normaliseerub, väheneb stress ja paraneb enesetunne.

Toiduainete, eriti ökoloogiliste toiduainete kokkusobivus mõjub hästi tervisele ja toob kaasa järgmised hüved.

1. Paraneb seedimine – gaasid, kõhupuhitus, kõhukinnisus ja röhitised kaovad mõne päeva jooksul. Toitude kokkusobivuse arvestamist peetakse tavaliselt liiga tülikaks. Sellisel juhul võib soovitada ainult nädalast katsetamist. Kes on tunda saanud hea seedimise hüvesid, ei soovi enam tagasi pöörduda vanade harjumuste juurde.

2. Kehakaalu vähenemine toimub nagu iseenesest liigse vedeliku väljutamise arvel. Küllastumiseks kulub vähem toitu, sest organism suudab omandada vajalikke toitaineid.

3. Energia juurdekasv saadakse seedimise arvel tekkinud energia kokkuhoiust.

4. Paraneb tervis – seedekulgla saab õigel ajal puhata, paraneb enesetunne, lüheneb uneaeg.

5. Eluea pikenemine – väiksem, kuid kehale sobiv toidukogus pikendab eluiga, sest sest seedeorganid ei ole ülekoormatud.

6. Rahaline kokkuhoid – toiduvajaduse vähenemise tõttu vähenevad kulutused toidule ja säästetud saab enese ravimisele kulunud raha ja aeg.

 

2. Toitude järjestamine

 

On neid toite, mida ühel söögikorral süüa ei ole soovitav. Nii ei sobi hapumaitselised salatid valguliste toitudega ega teraviljatoitudega teraviljadest, mida ei sobi hapendada. Neid ei saa süüa koos põhitoiduga, samuti ka enne ega pärast põhitoitu.

Kui toiduained omavahel kokku ei sobi, siis ei saa neid kasutada ühes ja samas toidus, kuid enamasti võib kasutada järgnevas toidus ja kõik on korras.

Toidud tuleb süüa õiges järjekorras: esimesena madalama toiteväärtusega (lahjem) toit ja järgnevalt kõrgema toiteväärtusega toidud. Kui süüa vastupidises järjekorras, siis tekib väsimus, kulutame toidu omastamiseks rohkem energiat kui vaja.

Kui söömisel või pärast sööki tekib sees gaase, siis võib see olla põhjustatud mõne toiduaine sobimatusest sööjale või toiduainete kokkusobimatusest või ebaõigest valmistamisest, aga ka toitude ebaõigest järjestamisest. Põhjus tuleb üles otsida, et viga ei korduks. Algul võib tekkida kõhus gaase ka eelnenud antibiootikumide kuuri tõttu, sest see hävitas kõik – nii kasulikud kui kahjulikud – bakterid seedekulglas, kus tegelikku seedimist seetõttu algul ei toimu. Kuid hapendatud aedviljade (hapukurk, hapukapsas jt) ja toortoidu söömine taastab peagi kasulikud seedebakterid (piimhappebakterid).

Mõned näited toitude järjestamisest. Esimene näide:

1.        Tomatisalat.

2.        Odra-nuikapsakakud, seened omas mahlas, sool..

Teine näide:

1.      Külmad küpsekartulid päevalilleõli ja soolatilliga.

2.      Tatrapuder päevalilleõli ja soolaga.

Kolmas näide:

1.      Odra-porgandikakud.

2.      Tatra-kaalikakakud.

Neljas näide:

1.      Rukkijahuvaht.

2.      Hautatud kapsas maapähkli ja tüümianiga.

 

3. Üleminek tööstuslikult toidult loomulikule toidule

 

Üleminek tööstuslikult toidult loomulikule toidule peab toimuma sammhaaval ja selleks peab olema põhjus. Ilma vajaduseta see ei toimu. Põhjuseks võib olla halvenenud tervis või näljahäda – toorainet tööstusliku toidu tootmiseks ei jätku. Eesti põllumajandus on madalseisus, sest EL toidukaupu on külluses – ainult et intensiivviljeluse saaduste tv on madal ja suurfarmide loomsed saadused inimtoiduks sobimatud. Kuni EL meid varustada jõuab, ei hakka keegi toitumist muutma.

Soovitame kõigil Eesti maaomanikel külvata seda, mida on võimalik kasvatada – kevadel otra ja tatart, hernest ja uba, sügisel rukist, talinisu, tritikalet ja speltanisu. Oluline on õige seemne valik ning kunstväetiste ja taimekaitsemürkide vältimine. Eelistada tuleb söötijäänud põlde ja intensiivviljelusest puutumata põllumaid. Intensiivviljeluse põldudele võib külvata, kuid väetisi ja mürke lisamata. Aiapidajad pange maha kartuleid ja kasvatage rohkesti aedvilju. Ärge laske raisku minna kohalikel puuviljadel ja marjadel, hoidistage ja kuivatage neid. Peame ise oma saagiga toime tulema. Varuge ja hoidistage rohkesti metsamarju, looduslikke taimi ja ravimtaimi, varuge seeni, kuivatage, soolake ja hoidistage. Üleminek tööstuslikult toidult loomulikule toidule algab sellest, et korjame saaki omast aiast ja looduslikke taimi suhteliselt puhtast loodusest. Toitumise muutmist tuleb alustada toorsalatite valmistamisest ja looduslike taimede kasutamisest toidus: võilill, naat, nõges, nurmenuku lehed, raudrohu ürt ja roomav madar on tuntud kõikjal ja nende lisamine toidule on kasulik suve läbi igaühele. Neid võib ka korjata ja kuivatada talveks.

Tööstuslikud saiad ja leivad on valmistatud importjahudest, maitse ja välimus on hea, aga ei toida ning sisaldavad inimesele võõraid keemilisi aineid. Ostke turult, mahetalust või loodustoodete kauplusest täisteravilja, jahvatage kohviveskis või köögikombainis ja valmistage putru tangu ja jahu segust. Eriti sobivad on oder ja tritikale, sest neid kasutatakse harva või üldse mitte, aga inimorganism vajab neid. Kuigi sööte saia ja leiba iga päev, ei ole neis täistera, vaid püülijahu, mis ei sisalda inimesele vajalikke toitaineid. Need on töötlemise käigus kaduma läinud. Müügil on ka täisteraleib, aga see tähendab, et taignasse on lisatud peotäis leotatud viljaterasid.

Toiduainetekeemia lähtub toiduainete keemilisest koostisest, mida on küll kasulik teada, kuid me sööme ikkagi toidutaimi, teravilju, kaunvilju, pähkleid jm. Me ei saa süüa vitamiine, aminohappeid, süsivesikuid, suhkruid jt. Kui me neid tööstuslikke produkte eraldi sööme, siis rikume organismi tasakaalu ja mõne süsteemi toimimise. Tööstusliku suhkru liigtarbimine põhjustab südame-veresoonkonnahaigusi, suhkruhaigust, ülekaalulisust jm. Kõik inimesele vajalikud toitained on toidutaimede koostises ja meil ei ole vaja muret tunda toitainete pärast, kui toidutaimi on kasvatatud looduspärasel viljelusel ja inimese toidu valik vastab tema organismi vajadustele. Toidu valik peaks arvestama järgmist:

1.        toorsalat on vajalik igal päeval;

2.        püülijahu tooted (leib, sai, makaronid ja pagaritooted) tuleb asendada täisteraviljast jahvatatud tangude ja jahu seguga – neist valmistatud putrude, sepikute ja kakkudega; esialgu võib kasutada veel intensiivviljeluse täistervilja, sest üleminek peab olema sujuv;

3.        kartulid ja aedviljad ostke turult, mitte kaubamajast, sest turul leidub ka aiapidajaid, kes müüvad oma tarbeks kasvatatud saagi ülejääke;

4.        parem lahendus on kartulid ja aedviljad oma aiast või põllult;

5.        marjad ja puuviljad varuge maalt taludest; palju on talusid, mille viljapuuaia saak jääb koristamata;

6.        oad ja herned ostke või kasvatage ise, oluline on sordikõlblikkus;

7.        oluline on toitude valmistamine elaval tulel punastest tellistest või keraamilistest ahjupottidest pliidil või ahjus;

8.        õppida tuleb toiduainete sobitamist ja järjestamist, et seedeprotsess toimuks normaalselt ja organism omastaks vajalikud toitained.

Looduses on kõik olemas, mida inimene vajab, oska ainult valida oma vaistu järgi seda, millest tunned puudust. Oluline on see, et tasakaal looduses ei oleks rikutud inimtegevuse tõttu ja saaste oleks minimaalne.

Mõned toidutaimed on ühe või teise haiguse puhul olulised, kuid määravad on toitumise põhinõuded. Tervise aluseks on inimesele sobiv taimne toit ja kui seda nõuet on rikutud, siis ei ole kasu ravivate toidutaimede õigest valikust ega ravimtaimedest.

 

           

3. LOODUSLIKUD TAIMED TOIDUVALMISTAMISEL

(01.05.2007)

Toidukaupade rikkalik valik on viinud unustuse hõlma looduslikud toidutaimed, mida on aastasadu toiduks kasutatud. Müügilolevad  intensiivviljeluse saadused on üsna vaesed toitainete poolest, mida enamus ei ole endale teadvustanud. Ülekaalulisus on tegelikult varjatud nälg. Seda puudujääki saavad katta looduslikud söödavad taimed. Enne kui jõuame peenardele salatit külvata, pakub loodus meile rikkaliku valiku salatitaimi, mis peletavad talvise väsimuse. Kuid neid peab kasutama ettevaatlikult, mitte üle 5% toidukogusest.

Käesolevas tekstis ei ole mainitud looduslikke söödavaid taimi, mida võib süüa näljahäda korral, sest neis võib esineda vähesel määral kahjulikke aineid ja kui ei ole lausa nälga ei tasuks neid süüa.

Järgnevalt on looduslikud salatitaimed järjestatud nende tärkamise järjekorras, siis tuleb söödava osa nimetus ja lõpuks taimed, millega üks neist toiduks sobib. Hapenduste all on mõeldud soolata piimhappelisi hapendusi, nt hapendatud kurk, kapsas, peet, paprika, tomat, kõrvits.

Enamik looduslikest toidutaimedest on ka ravimtaimed. Neid kasutada siis, kui nende järgi on vajadus. Ravimtaimed toidus, kui neid ei ole vaja, on kahjulikud.

 

3.1. Looduslikud salatitaimed aprillis:

- võilill, taim koos juurega (varakevadel), lehed, õienupud, õievarred, juured – maapirn, naat, hapendused;

- kopsurohi, ürt õitsemise alguses – kõrvits, porgand, kartuli-sibulahautis;

- naat, noored kortsus lehed – kõrvits, kartul, maapirn, sibul, banaan, hapendused.

 

3.2. Looduslikud salatitaimed mais:

- harilik kanakoole, lehed enne õitsemist, sest kui õied puhkevad, siis muutub taim mürgiseks – kaalikas;

- nurmenukk, lehed – maapirn, banaan, hapendused;

- kukerpuu, noored lehed – peet, punane peakapsas, kõrvits;

- humal, noored lehed – maapirn, kõrvits, hapendused;

- harilik kikkaputk, noored varred ja lehed – kaalikas, punane peakapsas;

- harilik heinputk, noored varred ja lehed – mustjuur, kaalikas;

- vaher, noored lehed – maapirn, banaan;

- roomav madar, noore taime ürt – kartul, maapirn, kõrvits, hapendused.

 

3.3. Looduslikud salatitaimed juunis:

- köömen, noored lehed – maapirn, banaan;

- hobukastan, õied – porgand;

- kuusk, kasvud – maapirn, kaalikas;

- raudrohi, ürt enne õitsemist – kartuli-sibulahautis, kõrvits, banaan;

- põdrakanep, noore taime ürt – kõrvits, banaan, punane peakapsas, nuikapsas;

- pärn, noored lehed – kõrvits, banaan, hapendused;

- takjas, juur – kõrvits, maapirn, punane peakapsas, nuikapsas, hapendused;

- hapuoblikas, noored lehed – peet, punane peakapsas;

- karulauk, lehed – kartul, kõrvits, mustjuur;

- jänesekapsas, noored lehed – peet, punane peakapsas;

- kirikakar (margareeta), noored lehed – maapirn, banaan, nuikapsas;

- aaskannike, noored taimed õitsemise algul – maapirn, mustjuur, hapendused;

- hiirekõrv, noored taimed enne õitsemist – kõrvits, maapirn, hapendused;

- näär, noored lehed enne õitsemist – peet, kõrvits;

- malts, noored taimed, vanematelt lehed – maapirn;

- merikapsas (Crambe maritima, Cruciferae), noored lehed enne õitsemist – maapirn;

- verev kukehari, noored lehed enne õitsemist – maapirn, porgand, kõrvits, hapendused;

- kurekellukas, noored lehed enne õitsemist – kõrvits;

- lutsern, noored lehed ja õienupud – kartul, maapirn, porgand, pastinaak;

- harilik portulak – kaalikas, punane peakapsas.

 

3.4. Sügisel:

- hernes, pärast saagi koristamist tärganud taimed – hernetoidu juurde, hommikueineks;

- põlduba, pärast saagi koristamist tärganud taimed – oatoidu juurde, hommikueineks;

- raudrohi, ädal;

- võilill, kogu taim.

Ussitanud hernestest osa idaneb, neid võib külvata varakevadel nii taimede kui ka herneste saamiseks. Need kõlbavad toiduks, aga ei kõlba seemneks. Samuti võime kasvatada söögiks põldoa taimi.

Üleminekuks tööstuslikult toidult loomulikule sobivad mõnede puude ja põõsaste lehed ning pungad, mis värskelt või kuivatatult suurendavad toidu väärtust.

 

3.5. Puude ja põõsaste lehed ja pungad:

- pärn, noored lehed värskelt (salatiks) – mustjuur;

           lehed kuivatatult ( korjatakse juunis) – kartul;

- vaher, noored lehed värskelt (salatiks) – maapirn;

             lehed kuivatatult (korjatakse juunis) – banaan;

- astelpaju, lehed kuivatatult (korjatakse juunis) – pähklid, seemned;

- must sõstar (metsik), pungad enne puhkemist, värskelt või kuivatatult maitsestamiseks – kartul, maapirn.

 

3.6. Värsked või kuivatatud looduslikud taimed mitmesugustele toitudele:

- kopsurohi, õitsemise algul – kartul sibulaga;

- naat, noored kortsus lehed – kartul sibulaga, maapirn sibulaga;

- humal, noored lehed – kaalikas, mustjuur;

- roomav madar, noor ürt – kartul majoraaniga, porgand pastinaagiga, kapsas;

- aaskannike, noored taimed – kartul varsselleriga;

- põdrakanep, noored taimed – maapirn raudrohuürdiga;

- verev iminõges, ürt (õitsemise algul) – peet majoraaniga;

- hundinui, risoom ja noored võrsed – maapirn muskaatpähkliga;

- malts, noored taimed, vanematelt lehed – maapirn iisopiga;

- harilik portulak – porgand;

- porgand, pealsed – põlduba majoraaniga;

- põlduba, lehed – põlduba piparrohuga.

 

3.7. Looduslikud taimed putrudele ja hapendamata taignatele:

- naat, noored kortsus lehed – tatar, riis

- roomav madar, noor ürt – rukis

- põldohakas, noored taimed – tritikale

- põdrakanep, noored taimed – oder

- lutsern, noored lehed ja õienupud – tatar

- valge ristik, õied – oder

- aasristik, õied – tritikale

- malts, noored taimed – tatar

- põdrakanep, juur sügisel (kuivatada, on tugeva maitsega, lasta 2 kuud seista, et tugev maitse kaoks, jahvatada jahuks) – põdrakanep ja tritikale vahekorras 1:5.

 

3.8. Lisandid teraviljatainastele

Toored, hoidistatud või kuivatatud marjad:

- mustikas – rukis

- pohl – tritikale

- lodjapuu, marjad – tritikale

- pihlakas, marjad või nende mahla pressjääk kuivatatult – tritikale

- määripihlakas, marjad või nende mahla pressjääk kuivatatult – riis, tritikale

- punane sõstar, mehu pressjääk kuivatatult – tritikale

- õun, mahla pressjääk – rukis, nisu, speltanisu, tritikale, oder.

Toiduvalmistamisel kasutada maitseaineid siis, kui organismil on selle järele vajadus või toit vajab maitsestamist.