ÖKOLOOGILINE MAJANDUS MAAL

(30.04.2009)

Mai tuli, mai võitis ja Päikese tõi...

1.  Ökökoviljelus

1.1. Jumala tahe

Aeg on täis saamas, et ellu viia Jumala tahe. Inimkond on hukatuse lävel ja see ei ole Jumala tahe, et inimkond hukkuks. Taevane Valitseja soovib inimesed viia kõrgemale vaimsele tasandile, sest inimese loomisel ütles Ta: tehkem inimene enda sarnaseks. Seega on inimene nii füüsiline kui ka vaimne olend. Inimene, loomad, liblikad ja isegi väikesed putukad on üles ehitatud lähtudes kuldlõike printsiibist. Sellepärast on kõik loomad, linnud ja inimesed oma proportsioonidelt ilusad – inimese keha on meeldivalt kujundatud. Normaalselt ei ole pikka kaela, suurt pead ega lühikesi jalgu.

Inimesed on enamuses unustanud oma Looja ja kaotanud huvi looduse vastu. On aeg õpetada inimesi uuesti tundma loodust ja oma Loojat. Selleks on ülemaailmse kriisi aeg soodus. Kui elu on väga hea, siis ei ole põhjust muutusteks, küll aga siis, kui elu läheb raskeks ega tea, mida ette võtta. Nüüd on paras aeg Jumalal sekkuda.

Eestimaa on Maarjamaa – väike maa ja väike rahvas – see sobib alustamiseks hästi. Kuna teaduse ja tehnika areng on muutnud taime- ja loomakasvatuse kasusaamise allikaks ja toiduainetööstus on osanud muuta toiduained suupäraseks inimesele, siis näib  nagu oleks saabunud parim aeg, kuid samas võtab maad vaimuhaiguste levik nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Järjest kuuleme teateid inimeste surnukstulistamistest ja ka tahtlikest süütamistest, mille tegelikku põhjust ei teata. See on hormoonidega kasvatatud loomade ja lindude liha kasutamine toiduks. Sellele lisaks mõjuvad loomse toidu kvaliteedile kunstlik seemendus, tõuaretus, antibiootikute ravi, loomade organismile sobimatu loomasööt, elu betoonlautades aastaringselt. Need kõik on ebanormaalsed tingimused koduloomadele ja -lindudele. Veisefarmis on 300...500 lehma. Kanalates puurides tuhanded kanad.

Pole midagi imestada, kui sellise toiduga inimese mõistus kaob, sest inimene on loodud puuviljatoitlaseks. Tal on raske taluda loomset toitu, rääkimata ebanormaalsest loomsest toidust.

Inimesed koonduvad linnadesse, sest põlluharimine tehniliste vahendite, kunstväetiste ja taimekaitsemürkidega ei vaja enam palju inimesi. Inimesed on võõrandunud loodusest ja on unustanud oma Looja. Teaduslikud uurimused näitavad, et looduses on taimede ja loomade areng toimunud miljardite aastate jooksul. Kuid seda pole keegi suutnud tõestada, et see on toimunud iseenesest, ilma Täiusliku Mõistuse juhtimiseta.

Inimesed on tulnud maalt linna, nüüd on aeg minna tagasi maale, õppida jälle külvama ja toidutaimi kasvatama, aga nüüd selliselt, nagu see toimub looduses, väikese vaevaga, järgides looduses toimuvat. Inimesed jäävad tööta, aga töö ja väärtuslik toit ootavad teid maal, minge ja asuge tööle.

Nüüd on aeg muuta elulaadi. Iga inimene, olenemata sellest, kus ta töötab, peab kaks päeva nädalas töötama maal põllul, aias või metsas, et õppida tundma loodust ja teenida välja oma igapäevane toit – täisväärtuslik ja inimesele sobiv. Tuleb õppida toitu nii valmistama, et selle toiteväärtus säilib ja vaimne võnkesagedus suureneb, et inimene vaimselt edeneks. Kui inimene elab looduslikus keskkonnas, töötab väljas värskes õhus looduse keskel, toitub nii nagu vaja, siis ei ole meil enam haigeid. Inimesed on terved, tugevad ja arukad. Nende kodud on kaunid ja looduslikud, nad hoolitsevad keskkonna puhtuse eest: puhas õhk ja vesi, midagi ei lähe ringlusesse, mis võiks kahjustada loodust ja inimest.

Igale inimesele antakse viljeleda tükk maad, mis vastab tema võimetele ja võimalustele. Maa vajab hoolt ja armastust, viljelust tuleb õppida ja põllu eest palvetada, mitte ainult pärast külvi, aga ka iga kahe nädala tagant paluda oma põllule soodsat ilma ja õnnistust. Seda tuleb teha tões ja vaimus, et taimed kasvaksid ja vilja kannaksid, nii õpib inimene oma Loojat tundma ja austama. Põllu kaudu näeb Looja, kuivõrd Tema loodud inimesed Teda austavad ja Tema olemasolu hindavad. Inimesed ei saa enam öelda, et Loojat ei ole. Inimeste igapäevane leib oleneb inimeste ja Looja suhtest.

Raske majandusliku kriisi tõttu Eestis ei saa me endale lubada loomset toitu, sest loomse toidu kasutegur on 4...6% ja ühe looma ülalpidamiseks vajaliku sööda kasvatamiseks kasutataval põllumaal saab kasvatada toidutaimi kolmekümne inimese ülalpidamiseks. Kriisi tingimustes ei saa me toidukaupu importida – raha läheb välja ja inimesed on tööta. Me ei ole nii rikkad, et võiksime seda endale lubada. Üleminekul looduspärasele viljelusele ei ole meil vaja importida kalleid ravimeid, sest ökoloogiline toit ja selle õige valmistamisviis taastab tervise.

Meil ei ole tarvis maksta töötu abiraha, samuti mitte haigusrahasid, sest Jumal tervendab kõik haiged eestpalve läbi ja kui nad järgivad loomuliku toitumise reegleid, siis ei haigestu nad enam. Narkomaanid, alkohoolikud ja suitsetajad vabanevad oma pahedest, kui nad seda soovivad ja nende eest palvetatakse. Meil ei ole enam tarvis importida alkoholi ja tubakatooteid ning kõik kahjud, mis nende pahedega kaasnevad, jäävad ära. Jumala abi võimaldab meil majanduskriisist välja tulla ja säästetud finantsid investeerida ökoloogilise toodangu arendamiseks, millest praegu on suur puudus: lisaks ökoloogilistele toidukaupadele puuvillane pesu, looduslikust materjalist jalatsid, keskkonnasõbralikud pesuained, beebipesu ja pampersid jm.

 

1.2.  Ökoviljelus ja ökökoviljelus

Ökoviljelus tähendab maheviljelust, kus põlde väetatakse sõnniku, läga või virtsaga. See ei ole isegi mitte mahe – selle jaoks ei ole nime, sest suurfarmi läga ja virts ei kõlba põllule ega kompostiks. See rikub põllu ära.

Me ei saa nimetada loomuliku viljeluse saadusi ökoviljadeks ega ökoaedviljadeks. Pikad nimed on tülikad kasutada. Et eristada tõelisi ökosaadusi pseudoökosaadustest nimetame loomuliku viljeluse saadusi ökökosaadusteks ja loomulikku viljelust ökökoviljeluseks.

 

1.3. Ökökoteraviljad ja sordiaretus

Kes looduses on viibinud ja huvi tundnud nii eluta kui elusa looduse vastu, imetlenud Päikeses säravaid kivimeid või vaadelnud putukaid, lilli, puid ja põõsaid, peab mõtlema sellele, kui rikas ja mitmekesine on loodus ja kui mõistatuslik on inimene – ikka veel ei tunne arstid inimest tervikuna – tema füüsilise keha kõigi organite funktsioone, rääkimata hingest ja vaimust. Selline loodus ja inimene võivad olla ainult täiusliku Looja kätetöö.

Enne inimese loomist olid tema jaoks loodud kõik vajalikud söödavad taimed, suurepärane viljapuuaed. Looduses on igale liigile loodud temale sobivad toidutaimed või loomad ja ainult hädaolukorras sööb ta seda, mis talle pole kohane.

Inimene on küll Jumala looming, kuid tal on vaba tahe. Pärast pattulangemist tuli karistus: oma palehigis pead sina põldu harima. Inimese töö on olnud raske ja ta on palju leiutanud, et väiksema vaevaga toime tulla. Inimesele ei meeldinud ka sõkaldega viljaterad, sest neid oli raske puhastada.

Aastasadu kestnud valiku tulemusena saadi paljasteraline nisu ja rukis. Paljasteralise kaera ja odrani on jõutud alles viimase paarikümne aasta eest. Oleme saanud kergelt puhastatava tera, aga kaotanud oleme toiteväärtuses. Kui inimene saab oma tahtmise, siis saab ta selle millegi väärtuslikuma arvel.

Sordiaretuse vaimustuses on kaduma läinud paljud looduslikud teraviljasordid. Paarkümmend aastat tagasi leiti metsik speltanisu. Seda paljundati ja hakati sepikut valmisama. Selgus, et speltatooted on palju maitsvamad ja toitvamad kui tavalisest nisust tooted. Oma suures sordiaretuse vaimustuses oleme kaotanud peaaegu kõik selle väärtusliku, mis Jumal on loonud.

Teaduse arenedes on inimene välja töötanud geenitehnoloogia ja loonud suure hulga sorte, millele on lisatud, kas taimseid või isegi loomseid geene, on loodud geneetiliselt muundatud sorte (organisme) GMO, mis on vähkitekitavad. Kuna sordiaretuse sisulisi väärtusi võnkesagedust ja toiteväärtust ei ole võimalik teaduslikult kontrollida, siis on kõik sordiaretuse tulemused vaid silmaga nähtav ja käega katsutav, kuid selle väärtus toiduna inimese jaoks teadmata, samuti tervislikust seisukohast kontrollimata. Inimesepoolne sordiaretus on toimunud väga kaua ja tänapäevani toiteväärtust tundmata.

Nüüd aga võime intuitiivselt hinnata iga toidutaime võnkesagedust ja toiteväärtust, s.o Jumala kingitus inimkonnale, sest Jumal armastab inimest.

Sordiaretuse tulemusena on meil suhteliselt väike valik ökoloogilisi põllukultuuride sorte, mida võib kasvatada ökökoviljelusel. Inimesele vajalik sordi toiteväärtus peab olema 80–100%. Kui sellist sorti ei ole, siis peame leppima madalama toiteväärtusega, kuni parema sordi leiame, aretame või saame kingitusena Taevaselt Isalt.

Tabel 1.1.

Põllukultuuride sordid, mida võib kasvatada ökökoviljelusel

Põlluvili

Sort

Toite­väär­tus, %

Rukis

´Sangaste´

100

Rukis

´Vambo´

90

Tritikale

´Tewo´

90

Oder

´Annabel´

90

Talinisu

´Mironovskaja´

80

Taliraps

´Silvia´

90

Suhkruhernes

´Aamissepp´

70

Suhkruhernes

´Aami´

100

Raaghernes

´Karita´

70

Raaghernes

´Rita´

100

Põlduba

´Vormsi´

100

Sojauba

´Saaremaa´

90

 

Juhuslikul tolmlemisel on saadud uued täisväärtuslikud hernesordid. Umbes 10 m vahekaugusega kasvasid suhkruhernes ´Aamissepp´ ja raaghernes ´Karita´. Putuktolmlemise tulemusena saime kaks uut sorti: suhkruherne ´Aami´toiteväärtusega 100% ja raagherne ´Rita´ toiteväärtusega 100%. Oleme nüüd rikkamad kahe uue ökökosordi võrra.

Vormsilt leitud põlduba toiteväärtusega 100% sai nimeks ´Vormsi´. Jõgeva Sordi­aretuse Insti­tuudis katsetatud sojaoasortidest osutus ökökoviljeluse jaoks sobivaks sort ´Saaremaa´.

 

1.4. Ökökoviljelus ja mullaviljakus

Mahepõllunduse taludes kasutatakse põldude väetamiseks laudasõnnikut. Selline väetamine suurendab saagikust, kuid viib alla saagi toiteväärtuse 30...40%-ni. Sõnnikuga väetamisel osa mulla elustikust  säilub ja viie aasta jooksul taastub. Sõnnikuga väetamist peetakse paremaks kunstväetistest, mis annavad toiteväärtuse 20–30%. Vahe on veel selles, et sõnnikuga väetatud maalt saame viie aasta pärast saagi toiteväärtusega 100% ja mulla elustik taastub. Kunstväetistega väetamisel langeb toiteväärtus iga aastaga umbes 2% ja mulla elustik hävib vähehaaval.

Veiselauda põhualuspanuga sõnnik kõlbab mahepõllule, aga seda ei teata, et turbaaluspanuga sõnnik põllule ei kõlba, mullas toimuvad toidutaimedele sobimatud protsessid. Põhualuspanuga lambasõnnik on lahjem kui veise põhualuspanuga sõnnik. Seasõnnik aga ei kõlba üldse põllu väetamiseks. Selles puuduvad inimtoidule vajalikud toitained, ka seda ei teata. Kana- ja ka teiste lindude sõnnik on väga kange ja nende viimine põllule või sõnniku leotisega kastmine suurendab küll saaki, kuid langetab saagi toiteväärtuse 10%-ni. Kanad või pardid vabalt põllul või aias on sama kahjulikud saagi toiteväärtusele.

Põhualuspanuga laudasõnnik (veise- või lambasõnnik) peab komposteeruma ja mitte kaks, vaid neli aastat. Linnusõnnik ei sobi ka komposteerimiseks. See on liiga kontsentreeritud ega anna taimedele sobivaid toitaineid.

Inimese väljaheited ei sobi toidutaimede kasvatamiseks, isegi mitte komposteeritult, sest neis ei ole toitaineid inimtoiduks kasvatatavatele taimedele. Parim lahendus on kompostkäimlad, kuhu aeg-ajalt lisatakse puulehti või heinu. Seegi lahendus on kasutatav ainult siis, kui inimesed toituvad loomulikust toidust (peamiselt kodumaisest loomulikes tingimustes kasvatatud taimsest toidust). Selline käimlakompost sobib kasutada lilledele, ilupuudele ja põõsastele parkides ja iluaedades. Tänapäeva tavatoitlaste väljaheidetest valmistatud kompost ei kõlba kasutada.

Veise suurfarmide läga ei kõlba põllule ega komposteerimiseks, seafarmide läga on veelgi halvem. Selline läga muutub reostuseks. Veise suurfarmid ja seafarmid tuleks keelustada.

Maheviljeluses kasutatakse liblikõieliste külvamist põllule ja niidetakse haljasväetiseks. Külvatakse kevadel, kasvatatakse üks suvi ja küntakse sisse järgmisel kevadel. See on tugev väetis, aga selline haljasväetis tekitab käärimist mullas ja saagikus tõuseb, aga saagi  toiteväärtus langeb. Seegi ei ole teada.

 

1.5. Ökökoviljeluse olemus

Kultuurtaimede kasvatamine kündmata põllul võib tunduda tagasiminekuna primitiivse maaviljeluse juurde. Ajastust sõltumata eksisteerib looduslik maaviljelus põllumajanduse lähtena alati.

Kui taimede kasvutingimused vastavad nende vajadustele, siis on taimed tugevad ja kahjurid ei toimi. Kahjurid otsivad nõrku taimi. Taimekahjurite looduslike vaenlaste arvukus on palju kõrgem. Põllud püsivad tänu loomulikule tasakaalule, mis on välja kujunenud mitmete putukate koosluses.

Teadlased arvavad, et nad suudavad loodust mõista, tegelikult on looduse mõistmise võime praegu veel väljaspool inimmõistuse piire. Teadus teenib ainult ühte eesmärki – näidata kui vähesed on inimeste teadmised.

Poleks midagi halba kui loopida põllule puutuhka – paari päeva pärast oleks põld ämblikest puhas – tuhanded ämblikud hukkuksid peotäiest tuhast. Putukatõrjevahendid avaldavad mõju mitmetele olulistele loodusprotsessidele. Taimekaitsemürkide kasutamine maaviljeluses ei ole lubatav. Orgaanilise väetise kasutamine langetab saagi toiteväärtuse ja kahjustab putukate kooslust.

Kui lõpetada maaharimine ja hoolitseda mulla huumuse suurendamise eest, siis suureneb põlluviljakus iga aastaga, paraneb mulla struktuur ja pinnase veepidavus. Taimehaigusi ja kahjurputukaid võib põllul leida, kuid märgatavaid kahjustusi ei esine.

Ökökoviljelusel on olulised neli põhimõtet:

1. Mitte kultiveerida, mitte künda põlde – mitte pöörata mulda – see on loodusliku viljeluse põhialus. Maa kobestab ennast ise loomulikul teel mulda tungivate taimejuurte ja mikroorganismide tegevuse, väikeste loomade ja vihmausside abiga.

2. Mitte kasutada kunstväetisi ja laudasõnnikut. Inimesed rikuvad tasakaalu looduses ega ole võimelised seda korrastama.

3. Mitte hävitada umbrohte rohimise teel või herbitsiididega. Umbrohud täidavad pinnase viljakuse ja tasakaalustatud bioloogilise koosluse moodustamise rolli, oluline on umbrohtude arvukuse hoidmine kontrolli all, mitte hävitamine. Põhu laotamine põllule ja umbrohtude juurelt mahalõikamine tagab umbrohtude arvukuse kontrolli.

4. Mitte kasutada taimekaitsemürke. Kunstväetiste kasutamisel on taimed nõrgad ja vajavad haiguste ja putukate tõrjet. Puutumatu loodus on tasakaalus. Kahjurid ja taimehaigused on alati olemas, kuid nad ei saa kahjustada tugevaid taimi.

Mullaviljakuse tõstmiseks enne taliviljade külvi võib külvata eelmisel sügisel liblikõielisi – üheaastast lupiini või vikki. Need niidetakse maha kuu aega enne talivilja külvi ja jäetakse põllule. Teravilja võib külvata traktorikülvikuga.

Kui taimekaitsemürke ei kasutata, siis on põllul palju ämblikke, kes hävitavad kahjurid. Ämblikud on tundlikud inimese sekkumise suhtes. Üldine arvamus on selline, et kui kunstväetistest ja taime­kaitse­mürkidest loobuda, siis langevad intensiivviljeluse põldudel saagid murdosale praegusest. See on tõsi. Põllumulla taastamine, see tähendab mullaelustiku taastamist, mis nõuab vähemalt 7–10 aastat. Põldu peab abistama, kuna looduslik viljakus on hävitatud. Laotades söötis olnud põllule põhku, kasvatades vahekultuure, tagastades mullale kõik orgaanilised jäägid, omandab muld toitained, mis on vajalikud tatra ja teravilja kasvatamiseks.

 

1.6. Taimekasvatuse võimalused sööti jäänud põllumaal

Taimekasvatuses on hästi teada, et saagid olenevad mulla viljakusest. Teaduse arenedes on leitud mitmeid uusi võimalusi taimede kasvatamiseks. Põllumajanduses kõige enam kasutatavad on kunstväetised ja taimekaitsemürgid. Kuigi saagid on suured ja toodang on välimuselt hea, jätab maitse soovida. Taipli­kumad ja tundlikumad tarbijad otsivad paremat, kasvatavad ise aedvilja kui võimalik või otsivad nn mahe­tootjaid – vanamoelisi talunikke. Söötis maa kasutuselevõtmine on tõsine töö. Teraviljakasvatamiseks sobivad viljamaa, rohumaa, kapsamaa ja lehemaa. Kui talunik ei oska maa tüüpi määrata, siis saab seda korvata mullaviljakusega.

Kevadel niita käsitsi või traktori niidukiga vana kulu ja jätta põllule katteks, see säilitab niiskust. Kui söötis maad ei ole niidetud, siis on maa puhanud ja kogu orgaaniline materjal, mis on kasvanud, on jäänud põlluväetiseks. Selline põld ei vaja täiendavat väetamist enne vilja külvi.

Külvata tuleb varakult, niipea kui põld on tahenenud on võimalik niita ja külvata, sest kevaded on viimastel aastatel pikad, kuivad ja jahedad. Soodsad tingimused seemnete idanemiseks on varakevadel. Tatar on külmaõrn ja seda tuleks külvata hiljem. Niidetud kulu ja hiljem niidetud rohi aitavad niiskust hoida.

Esimene katsepõld peaks olema mõõdukas, sest puuduvad kogemused. Sobiv oleks nt 500 m2, 10 x 50 m või 20 x 25 m. Tavaliselt ei ole põld väljaliselt ühtlane – positiivse väljaga alade vahel on negatiivsed laigud, kus meeleldi kasvavad juurumbrohud (põldohakas, koerputk, kassitapp jt). Negatiivse väljaga laigud ei ole sobivad kultuurtaimedele, eriti siis kui põldu ei ole üleväetatud sõnnikuga. Saagi kindlustamiseks on vaja põllu eest palvetada pärast külvamist.

Põllu nurgad märgistada pulkadega, mis välja paistavad. Suviviljadest kõlbavad külviks oder, kaer, ohtetu kaer, tatar. Külvata käsitsi, käsi- või traktorikülvikuga. Külvik teeb külvivao, puistab seemne ja katab mullaga. Kui traktorit ei ole, siis tuleb vana kulu käsitsi niita ja jätta maha, teravili külvata käsitsi. Külvata varakevadel, kui muld on paraja niiskusega, et seeme saaks idaneda. Vana hein on katteks, et hoida mulla niiskust ja varjata seemet lindude eest. Viimastel aastatel on kevaded olnud pikad, jahedad ja kuivad.

Kui külv on tehtud siis kõndida ümber põllu ja märgistada ära oma külvatud põld looma kombel, et loomad ei tuleks külvi kahjustama.

Nüüd on aeg pöörduda Looja poole ja palvetada seistes, käed ristatud: Taevana Isa, Vägev Looja ma palun Sinu armu, korrasta mu põllumaa, muuda positiivseks kõik negatiivse väljaga alad, õnnista mu külvi. Hoolitse kastmise eest õigel ajal, et vili saaks kasvada. Ma tänan Sind, et Sa mu palvet kuuled. Aamen. (Korrata palvet.)

Kui inimesel puudub usk Jumalasse, siis palve lugemine ei toimi. Kui tahad Jumalariigis elada ja töötada, siis pead austama vägevat Valitsejat ja Loojat, kes tervendab ja vabastab inimesed pahedest eestpalve läbi.

Andke oma elu Jumalale, paluge andeks omad patud, tehke läbi vaimne uuestisünd. Õppige tundma Jumalariigi seadusi. Teile antakse usk Jumalasse, see on Jumala and.

Kui palve läbi muutuvad negatiivse väljaga maa-alad positiivseks, siis kaovad põllult negatiivse välja umbrohud nagu ohakad, koerputk, kassitapp jt. Positiivse väljaga põllul ei saa mullaviljakuse suurendamiseks kasutada valge ristiku allakülvi. Tuleb kasutada muid vahendeid.

Kui seemned hakkavad tärkama, siis tuleb niita vikatiga umbrohud maha ja jätta põllule katteks. kultuurtaimed kasvavad kattest läbi.

Vikki saab kasutada vahekultuurina pärast saagi koristamist, sest ta on positiivse välja kultuur. Külvata vikk ja puistata koristatud vilja põhk uuesti samale põllule. Kui põldu ei kultiveerita, väheneb ka umbrohtude arvukus ja muutub liigiline koosseis.

Kui söötis põllumaale tahame külvata talivilja, siis kevadel tuleb niita vana kulu ja puistata põllule laiali. Varakevadel võib külvata aed-harakputke, mis väetab maad. Selle seeme valmib juuli alguseks. See tuleb koristada, seeme peksta ja varred viia tagasi põllule. Enne talivilja külvi niita rohi ja puistata põllule. Niidetud rohi kaitseb seemet lindude eest, juhul kui külvata käsitsi.  Augusti keskel külvata talivili. Kevadel võib külvata ka saialille ja niita see maha enne talivilja külvi. See jääb katteks ja väetab põldu, surub alla umbrohud. Taliviljadest võib külvata rukist, nisu, speltat või tritikalet. Talivilja põhk tagastada põllule. Põhu laotamine põllule pärast talivilja koristamist on väga oluline. See mõjutab viljakust, teravilja idanemist, umbrohtude kasvu, lindude eemalhoidmist ja mulla niiskuse reguleerimist. Praktilises maaviljeluses on põhu kasutamine otsustav faktor. Tükeldamata põhk toimib kõige paremini, hekseldada ei ole vaja. Põhku tuleb laotada igas suunas, korralikult ühtepidi pandud kõrred ei soodusta seemnete idanemist. Tatra põhk sobib teraviljade kasvatamiseks. Taliviljade: rukki, nisu, tritikale ja odra värsket põhku ei tohi kasutada teiste taliviljade katteks, et ei leviks haigused. Viljapõldude mullaviljakuse säilitamisel on oluline koht õigel viljavaheldusel – üks kultuur kasutab huumust, teine taastab seda.

Põhu laotamine põllule säilitab mulla struktuuri ja rikastab mulda toitainetega, mistõttu kompost ei ole vajalik. See kehtib harimata põllu kohta. Mulla ülemine huumusrikas kiht iga aastaga kasvab, sest kõik, mis on põllul kasvanud, väljaarvatud saak, antakse põllule tagasi. Kui lõpetada kündmine, paraneb põldude viljakus, mulla struktuur ja pinnase veepidavus.

Põllupeenardele on soovitav istutada astelpaju istikud, mis on mullaviljakuse suhtes vähenõudlikud. Paljundada seemnetest, et oleks emas- ja isastaimi. Astelpaju annab rohkesti juurevõsusid. Juurtel esinevad mügarbakterid, mis parandavad mullaviljakust põllu äärealadel. Põllupeenralt saate meeldiva marjasaagi. Juurevõsud võib istutada mujale või müüa istikutena huvilistele.

 

1.7. Viljavahelduse ja külvikorra planeerimine

Viljavaheldus on mullaviljakuse säilitamisel üks olulisemaid tegureid.

Ökökoviljeluses on vajalik rakendada viljavaheldust ja kui võimalik, siis ka külvikorda, kus antud põllumaa on jagatud külvikorra väljadeks. Külvikorra kestvus on 4–7 aastat põhikultuuride vaheldumise järgi. Põhikultuurid on need, mida soovitakse kasvatada ja täiendkultuurid need, mis on täiendavalt vajalikud mullaviljakuse säilitamiseks. Viljavahelduses järjestatakse mullaviljakust vähendavad ja suurendavad kultuurid vahelduvalt.

Ökökoviljeluse alustamisel tuleb arvestada põllu seisundit (mahajäetud põld, kultuurheinamaa jm), eelnevat kasutust (maheviljelus jm), mullaviljakust, umbrohte, mullareaktsiooni. Alustada tuleb selliste külvidega, mis parandavad põllu seisundit.

Viljavaheldus on vajalik:

1. maksimaalse toiteväärtusega küllaldase saagi saamiseks;

2. mullaviljakuse suurendamiseks;

3. umbrohtude normi piires hoidmiseks;

4. mullareaktsiooni reguleerimiseks.

Mullaviljakust aitab parandada õige viljavaheldus – põllukultuuride, haljasväetiskultuuride ja mullaviljakust suurendavate põllukultuuride õige ajaline järjestus. Viljavaheldus võimaldab üksteist täiendavaid ja soodustavaid kultuure ajalises järgnevuses kasvatada. On oluline, et üksteisele järgneksid erinevate omadustega kultuurid: huumust vajavad huumust tekitavatele, madalajuurelised sügavajuurelistele. Kui taimed on tugevad, siis on nad kaitstud haiguste ja kahjurite eest. Need taimed ei vaja mingit taimekaitset.

Maheviljeluses väetatakse põldu laudasõnnikuga, kui võimalik, siis igal kuuendal aastal. Nii annab põld suure saagi, kuid toiteväärtus langeb.

Kuna ökökoviljeluses põllule väetist ei anta, siis peab põllule tagasiantav põhk ja niidetud umbrohud andma oma osa. Viljavaheldus ja vahekultuurid peavad tagama küllaldase huumuse. Lisa annab kartuli ja juurvilja kasvatamine katteviljelusega (katteviljeluse kohta vt lähemalt allpool olevast tekstist nr 5 – "Katteviljelus").

Kui mullaviljakus on madal ja maavälja energia kasutamiseks puuduvad teadmised ja võimed, siis on mullaviljakuse tasakaalustamine põhiline lahendus. Viljavahelduse näide. Kui on puhanud põllumaa, siis võib külvata augustis rukki, järgmisel aastal panna maa peale kartuli ja katta heintega, see annab küllaldase huumuse järgmisele külvile. Selleks võiks olla oder, siis huumust andev põlduba, järgmisena juurvili. Kui seejuures ei kasutata katteviljelust, siis külvata lupiin sügisel ja niita enne talivilja külvi, jätta katteks põllule, külvata talinisu, mis vajab huumust.

Kui juurviljad kasvatati katteviljelusega, siis on mullaviljakus suurem, aga umbrohtude normi piires hoidmiseks sobib külvata nõrgema huumustoimega kultuuri – kress-salatit, saame koristada seemne enne talivilja külvi ja anda varred tagasi põllule.

 

1.8. Umbrohud

Samu toitaineid vajavate ja lähedaste liikide järjest kasvatamine soodustab teatud umbrohtude või umbrohukoos­luste massilist levikut. Negatiivse välja umbrohtude kadumise põllult tagab inimese palve, mille alusel Jumal muudab antud põllumaa välja tervikuna positiivseks. Suviviljade kasvatamisel mitu aastat järjest suureneb tuulekaera arvukus, teiste kultuuride kasvatamisel 3-4 aasta jooksul tuulekaer kaob. Rukkil on teraviljadest kõige suurem umbrohte piirav toime, see ei lase ka tuulekaeral mõjule pääseda.

Umbrohte suruvad alla kollane mesikas, seahernes, hal­jasväetiskultuuridest söödahernes, harilik vikk, lupiin ja lutsern. Umbrohte saab alla suruda ka külvisenormi suurendamisega 10-25%.

(Käesoleva teksti edasilugemiseks valige vasakult alammenüüde hulgast "ökomajandus II")